Elu on niivõrd keeruline nähtus, et lühidalt defineerida ei saa. Vikipeediaski on see lehekülg veel pooleli, igati rahuldavat ja tunnustatud elu definitsiooni pole…
Sügisel langetasid elektrimehed liini alt lehtpuuvõsa. Nüüd paistsid juba täisroheluses taimestikus valged õiekobarad, mis kaugelt meenutasid kilbirohtu, mida mäletan kaugest kooliajast, kui nad meie kooliaias valendasid ja hästi lõhnasid. Aga kuidas kilbirohi siia tee äärde sattus? Valged õisikud on kohakuti lebavate raagus okstega, õigemini, õied kuuluvad hoopis lehitutele, ammu maha võetud toomingatele!
Need õied olid lahti mitu päeva varem kui juurtega maas olevatel põõsastel! Praegu on õiterüüs ka kõik kindlalt maaga seotud toomingad, lebavatel okstel, tõsi, on kobarad väiksemad! Lehepungad pole üldse lahti läinud. Kas pole siit lihtne järeldust teha, mis on ka üleüldine bioloogia reegel: kõige tähtsam elus on paljunemine! Langetatud toomingate säsis, tuleb välja, oli veel orgaanilisi aineid ja vettki niipalju, et juhtkude need kevadpäikese toimel just õiepungadeni viis ja õied avas! Lehepungi ei olnud juurteta taimedel mõtet viimase jõuga avada, sest murtud puul ei ole ju niikuinii tulevikku! Juur on nii tähtis organ taimele, et selleta on ju elu üks põhitunnuseid, ainevahetus, võimatu! Tunnuste järgi surnud puu suudaks nagu mõelda? Viimasest jõust õide puhkenuna püüab ta anda eeldust viljade tekkeks, mis tõenäoselt jäävad siiski tulemata…
Toomingas on putuktolmleja, õisi külastavad näiteks kärbsed ja mesilased. Ei suuda uskuda, et säsis nii palju varuaineid leidub, et ka vilju moodustada, aga surnud puu tegi kõik, mis tema võimuses…
Nii et selle toominga luigelaul? On ju niisugune väljend, kui keegi enne lõppu veel millegi tähtsaga, millegi ilusaga hakkama saab… Aga Eestimaa on praegu üleni toomingaõites, vähemalt Tallinna bussiga Raatverre sõites paistis see nii…. Täisõitsengu rikkuses ei paistagi “liinil langenud” silma….
i
EHA NÕMM
