Mul oli pealinna sõit ees ja sealt öeldi, et võta tibusid ka kaasa. Meie ilmastikku mõjutavat meteoroloogi sõnul jäärapäiselt kõrgrõhkkond, aga väike muutus siiski on. Lumekoorik ei kanna enam! Kõige lähemate pajupõõsaste juurde minek oli vaevaline. Oli juba kaugelt näha, et tibud nende okstel on väikesed ja hõredalt, aga pikemale teekonnale ei kutsunud… Kui oksi sai hea kubu, siis üldmulje paranes, sest rohkem sai ka tibusid.
Tumedasse soomusesse peitunud valgetes urbades on peidus üsna arenenud õisikud. Isasõiepungad on emasurvapungadest suuremad, nii saab eristada emas- ja isastaimi. Mesinikele meeldivad enam isastaimed, sest neilt saab ka õietolmu. Kõige raskem aeg pidi pajukiisudele olema märtsi lõpus, kui päike ergutab õiepungi arenema, aga veeolud ei võimalda seda, juured ei saa jäätunud maast vett.
Pajusid on raske eristada, seda enam kohtades, kus inimmõju on kooslusi rikkunud: seal on enamik pajusid hübriidsed. Siinkohal ei jõua küll nende eritunnuseid vaagida, pajude eristamine on spetsialistidelegi keeruline!
No raudremmelga emaspuu pidi talvel kergesti ära tundma, tema viljunud urvad seisavad terve talve vatitupsudena okste küljes!
Kõige armastatum kiisupaju pidi olema kahevärviline paju, neil on kõige dekoratiivsemad urvad. Kui pajupõõsas kutsub teid korjama, siis on kõige tõenäosem, et just selle liigiga tegemist, nii on neid ka turulettidel. Tallinnas Vabaduse väljaku ääres oligi enne kevadpühi vaid pajuoksa bukette näha, kaks eurot kimp. Arvan, et müüjatele see eriline hõlptulu pole. Vaja sumada lumes ja alati tundub, et just eemaloleva põõsa küljes on ilusamad urvad. Kahevärvilise paju võrsed on varieeruvad, rohekaskollasest punakaspruunini, põõsa kõrgus 2-
Kitsejälgi või näksitud oksi ma ei tuvastanud, aga hommikul vara lumekoorik jälle kandis! Rabe remmelgas ja raagremmelgas murduvad kergesti. Omavahel segi ei lähe, sest esimesel on laiad lehed, teisel kitsad nagu kaunil rippuvate okstega hõberemmelgalgi. Kõige suurem neljast puumõõtu pajust on raagremmelgas, väiksem raudremmelgas.
Hõlpsast murdumisest on tulnud ka nende rahvapärane nimi murepaju. Pajuokste kinkimine tähendavat muret, kuid Google’ist otsides ei leidnud ma sellele kinnitust. Ikka seostatakse kaunipungalisi pajuoksi kevadega, mis tähendab rõõmu, millegi nimetu, aga kindlasti positiivse ootust, päikest, vabanemist ja mida kõike veel! Ja lõppude lõpuks võime enda jaoks tähendused ise välja mõelda! Eks ole kirja pandud tähendusedki kellegi välja mõeldud. Kahtlen, kas Moosese raamatus või mingis muus põhjapanevas ürikus olid need kirjas?
2006. aastal oli paju aasta puu. Selle aasta Eesti Looduse numbrites oli pajude kohta uskumatult palju kasutusalasid kirjas. Eriti oskasid pajusid oma teenistusse rakendada selle põlvkonna inimesed, kes praegusel ajal kaduma hakkavad, aga nendesarnaseid ei paista peale tulevat. Nad olid maaeluga kursis, nad said seal hakkama. Küllap nemad panid ka rohkem pajusid tähele, aga seda võiksime meiegi.
EHA NÕMM
