Veebruarist on Riigikogu menetluses Lissaboni lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu, millega muudetakse Euroopa Ühenduse asutamislepingut ehk siis lepingut, mille alusel ka Eesti liitus Euroopa Liiduga. See leping on nüüd ka ratifitseeritud.
Tekib paratamatult küsimus, kui palju eesti rahvas teab Lissaboni lepingust ehk reformilepingust ja selle erinevusest 2005. aasta Prantsuse ja Hollandi valijate poolt tagasi lükatud põhiseaduslepinguga?
Euroliit kodanikulähedasemaks
Vaieldamatult on möödunud aasta 13. detsembril Euroopa Liidu liidrite poolt allkirjastatud Lissaboni lepingu näol tegemist olulise sammuga Euroopa Liidu arengus, sihiga muuta EL-i ühtsemaks ning kodanikulähedasemaks. Seda muu hulgas tänu nii Euroopa Parlamendi kui EL ainukese rahva poolt otsevalitud institutsiooni kasvavale rollile liidu otsustusprotsessis kui ka liikmesriikide parlamentide suurenevatele võimalustele osaleda Euroopa Liidu otsuste ettevalmistamisel.
Jääb arusaamatuks, miks meie kõigi tulevikku puudutav teema on avalikkuses nii vähe kajastamist leidnud või miks ei ole valitsus astunud samme lepingu sisu avamiseks ning avalikkuse teadlikkuse tõstmiseks? Hoolimata asjaolust, et Euroopa Parlament ja Euroopa Ülemkogu on väljendanud selget tahet, et ratifitseerimisprotsessi kestel teeksid ELi institutsioonid ja rahvusriikide ametiasutused võimalikult suuri pingutusi, et teavitada Euroopa kodanikke selgelt ja objektiivselt Lissaboni lepingu sisust, saab täna pidada Eestis tehtud teavitustööd kesiseks.
Ei saa eitada: eelmise aasta lõpul, mil reformileping allkirjastati, ilmus ajakirjanduses vastavasisulisi kirjutisi, paraku oli aga enamasti tegu kokkuvõtlike lühiuudistega. Olen seisukohal, et avalikkuse teadlikkuse suurendamiseks on vaja ulatuslikku, süsteemselt edastatud informatsiooni, mis võimaldaks meil kõigil antud teema kohta aktiivselt objektiivseid hinnanguid kujundada. Valitud lähenemisviisi tõttu (olemasolevate lepingute muutmine) on eriti tähtis vahendada reformiettepanekuid ja nende sügavamat tähendust. Eeltoodust tulenevalt ja kooskõlas keelelise mitmekesisuse toetamise põhimõttega ELis ning ELi demokraatia tugevdamise strateegiaga, on vajalik Lissaboni lepinguga revideeritud konsolideeritud aluslepingute viivitamatu avaldamine eesti keeles.
Demokraatlikus ühiskonnas on inimestel õigus teada, mis toimub. Ausalt, ilma ilustamata, aga ka ilma hirmutamata. Inimene peab mõistma, mida selle informatsiooniga peale hakata ja kuidas selle teadmisega elada, samuti milliseid valikuid selle teadmise põhjal langetada.
“Me ei ühenda mitte riike, vaid inimesi,” ütles Euroopa integratsiooni isa Jean Monnet 1952. aastal. Informeerimine, konsulteerimine ja aktiivne osalemine muudab riigi tegevuse läbipaistvamaks ja elanikele arusaadavamaks. Tugevnenud sidemed kodanikega loovad aluse ja julgustavad ühiskonnaliikmeid aktiivsusele, toetades nende osalemist avalikus sfääris – osalemisel poliitilistes debattides, valimistel ja kodanikuühenduste tegevuses. See kõik viib omakorda demokraatia tugevnemisele. Riigijuhtide jõupingutused informeerida, konsulteerida ja kaasata kodanikke avalikku ellu ei asenda esindusdemokraatiat ega püüagi seda teha. Vastupidi – sellised meetmed täiendavad ja tugevdavad demokraatiat kui tervikut. Ühiskonnale on kasulik elanikkonna kõrge poliitiline kultuur, mille nurgakiviks on inimeste teadlikkus ning laialdane informeeritus oma õigustest ja kohustustest.
Järelemõtlemisperioodist tõsise poliitika perioodi
Euroopa ja terve maailm on muutunud. 21. sajand loob uusi väljakutseid ja võimalusi. Üleilmastumise taustal peab Euroopa püsima konkurentsivõimelisena, kiirendades majanduskasvu ning luues uusi ja paremaid töökohti, kokkuvõttes tagades arengu üldise jätkusuutlikkuse. Ameerika Ühendriigid ja suurem osa Aasia riikidest kasvavad kiiremini kui paljud EL-i riigid. Tänapäeva Euroopa peab olema kohanemisvõimeline, tal peavad olema vahendid, mille abil kavatsused ellu viia. On kindel, et üksinda ei suuda liikmesriigid tänapäeva ja tuleviku ülesannetega toime tulla. Seda suudavad nad vaid üheskoos, järgides täiel määral subsidiaarsuse põhimõtet, millele on reformilepingus varasemast rohkem tähelepanu pööratud. Ühiste lahenduste väljapakkumine on sageli ainus viis saavutada Euroopale, st. ka meile kõigile vajalikke tulemusi. Nende ettevõtmised, kes teevad üha tihedamini seotud maailmas panuse eelkõige siseriiklikule kaardile või rahvuslikule egoismile, on määratud luhtuma.
Viimased kümme aastat on Euroopa Liit otsinud õiget viisi enda ajakohastamiseks, kodanike murede lahendamiseks ja nende soovide täitmiseks. Põhiseaduse lepingu ratifitseerimise raugemise taustal 2005. a. jäi Euroopa tegevusviiside reformimise vajadus endisel tungivaks. Euroopa peab end moderniseerima ja tegutsema tõhusal ning sidusal viisil, mis ei vastaks üksnes hiljuti 15 liikmesriigist 27 liikmesriigini suurenenud liidu vajadustele, vaid ka maailmas toimuvatele kiiretele muutustele. Selleks tuleb uuendada ka liidu ühiselureeglid käsitlevaid põhilepinguid.
Parim tasakaal
Leppides kokku kahte peamist ELi lepingut muutvas Lissaboni lepingus, hiivas Euroopa ankru ja alustas pärast pikemat tuulevaikust, kui mitte öelda kriisi, taas täispurjes sõitu. Tänu institutsioonide ja hääletusreeglite põhjalikule uuendamisele peaksid olema hajutatud kahtlused laiendatud liidu tegutsemisvõimes. Kallutatust ei ole ei suurte ega väikeste liikmesriikide suunas. Saavutatud on parim tasakaal.
Ja ega ühele või teisele poolele kallutatus, olgu siis suurte või väikeste riikide suunas, poleks perspektiivis kellelegi positiivset tulemust andnudki. On ju selge, et kui su riigile teiste poolt pidevalt “ära tehakse” ei hoia miski ka seal edasi liikmeks olemast. Sellise olukorra tekkimist ei soovi aga ükski tänasest 27 liikmest. Tervikuna on Lissaboni leping kehtivate lepingute märkimisväärne edasiarendus, millega antakse EL-ile suurem demokraatlik vastutus ja tõhustatakse otsuste tegemist, samuti tugevdatakse ELi kodanike õigusi liidu suhtes. Kaob senine sammaste struktuur ja ühes sellega Euroopa Ühenduse mõiste, edaspidi räägitakse vaid Euroopa Liidust.
On äärmiselt tervitatav, et uus leping sätestab konkreetsemalt eri osapoolte pädevused. Selgelt eristatakse liidu pädevused liikmesriikide suhtes, lähtudes põhimõttest, et kõik need pädevused, mida aluslepingutega ei anta liidule, kuuluvad liikmesriikidele. Lisaks tuuakse Lissaboni lepingus välja kohustus austada “liikmesriikide rahvuslikku identiteeti” ning sätestatakse selgesõnaliselt liitu kuulumise vabatahtlikkus ja võimalus soovi korral EList välja astuda. Usun, et reformileping pakub piisavalt tagatisi selleks, et Euroopa Liit ei muutuks kõikvõimsaks tsentraliseeritud üliriigiks.
Rohkem sõnaõigust kodanikele
Mida siis ikka uus leping kodanike jaoks muudab? Kas ELi kodanikud saavad rohkem sõnaõigust?
Rohkem demokraatiat
Uue lepinguga tekib kodanikel uus õigus. Kui märkimisväärses arvus liikmesriikides korjatakse kokku 1 miljon allkirja, siis on kodanikel õigus paluda komisjonilt õigusloome algatust.
Hiljuti allkirjastati põhiõiguste harta, mis on lepingu lahutamatu osa ja omab samasugust õiguslikku staatust kui ELi asutamislepingud, st. on juriidiliselt siduv. Hartaga kaitstakse meie inimõigusi (nt. inimväärikus, haridus, sotsiaalkindlustus ja sotsiaalabi, tervishoid, süütuse presumptsioon ja kaitseõigus jms). Kahtlemata on sellel positiivne mõju inimeste igapäevasele elu-olule, eriti otsene neis riikides, kus seni on esmatähtsaks peetud vaid majandusnäitajaid.
Suurem tõhusus
Alates 2014. aastast põhineb otsustamismenetlus topeltenamusel (see tähendab, et otsust peab toetama 55% liikmesriikidest, kes esindavad vähemalt 65% ELi elanikest), ühehäälsust nõuavad vaid välis- ja julgeolekuküsimused.
ELil on võimalik tegutseda kiiremini avalikku korda, ning piiriülest kuritegevust puudutavates küsimustes.
Kaasotsustusmenetluse ulatus laieneb: parlament hakkab koos nõukoguga vastu võtma lõviosa Euroopa Liidu õigusloomest. Kaasotsustusmenetlus laieneb näiteks siseturule, majandusele, piirikontrollile, asüülipoliitikale ja ebaseadusliku rände vastu võitlemisele.
Lissaboni lepingu järgi valib Euroopa Parlament Euroopa Komisjoni presidendi, seda vastavalt Euroopa valimiste tulemustele ehk siis arvestades kõige populaarsemat poliitiliste parteide ühendust (nt. konservatiivid, sotsialistid, liberaalid jne). Valides küll Euroopa Parlamendi koosseisu, mõjutavad valijad seega ka Euroopa Komisjoni poliitilist orientatsiooni. Järgmine võimalus selleks on juunis 2009!
Suurem rahvusvaheline mõju
ELile antakse juriidilise isiku staatus, mis suurendab tema kaalukust läbirääkimistel ning muudab ta tegevuse maailmaareenil tõhusamaks. Uus Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikoht suurendab ELi välistegevuse mõju ja ühtsust.
Kui varem kohtusid Euroopa ministrid Euroopa Liidu nõukogus peaasjalikult suletud uste taga, siis nüüdsest saavad kodanikud osa nõukogu kohtumisest jälgida televisioonist.
Kodanikele suurem sõnaõigus
Uus õigusraamistik annab EL-ile vahendid ees seisvate probleemide lahendamiseks ja kodanikele suurema sõnaõiguse. Tuleb vaid loota, et Lissaboni leping (reformileping) täidab oma eesmärgi ja viib lõpule Amsterdami ja Nice’i lepingutega alustatud protsessi – tugevdada liidu tõhusust ja demokraatlikku legitiimsust ning muuta selle tegevus ühtsemaks. Reformimise virvarris ei tohi me aga unustada peamist – inimest ja tema õigust olla informeeritud.
“Tuleb päev, kui kõik selle mandri rahvad sulavad ühte, ilma et kaotaksid oma eriomadusi ja uhkustunnet isikupära üle, ning moodustavad kõrgemal tasemel koosluse – Euroopa vendluse. Tuleb päev, kui võitlus toimub üksnes konkureerivate ideede vahel. Tuleb päev, kui kuule ja mürske asendavad valijate hääled.” Victor Hugo ütles need prohvetlikud sõnad 1849. aastal. Enne, kui ta utoopilised ennustused hakkasid tõeks saama, möödus üle sajandi. Selles ajavahemikus hukkus Euroopa pinnal toimunud kahes maailmasõjas ja lugematutes konfliktides miljoneid ja miljoneid inimesi ning kohati tundus, et lootus on otsas. Täna on Euroopal helgemad väljavaated ja uuenenud lootus, kuid samas ka uued raskused ja väljakutsed. On hea meel, et Euroopa Liidu liidrid väljendasid reformilepingule alla kirjutades oma tahet väljakutsetele vastu astuda ning viia 21. sajandi Euroopa uuele tasandile.
Siiri OVIIR,
Euroopa Parlamendi saadik
