Kurb on tõdeda, et tänapäeva ühiskonnas püütakse mõelda teiste eest, püütakse peale suruda oma ideid, mõtteid, kavasid ja dogmasid.
Ukraina rahvas on slaavi rahvas, kes on kogu ajaloo vältel suuremal või vähemal määral teinud koostööd, sõltunud Venemaast ja nüüd tuleme meie teistest rahvustest ja kultuuridest neid käsutama, nõustama jne. Kas on võimalik olla ühegi suure slaavi rahva meele järele? Vastus on ühene – ei, see rahvas ei taha meie nõuandeid ja veel vähem meie poliitiliste eelistustega kaasa minemist. Olukorras, kus Ukraina poliitikud on oma naabri ja sõbraga tülli pööranud – neil on sõna otseses mõttes vaja süüa, peavarju ja muud eluks hädavajalikku, mitte relvaabi, mida pakuvad välisriigid. Ukraina rahvas on väga leplik, kuid nad on füüsiliselt näljas ja paljad. See on ka ainus põhjus, miks nad on nõus venestuma.
Reaalne võimalus lahendada kriis Ukraina rahva jaoks on viia neile eelkõige toidukraami, aia-, põllu- ja lihasaadusi. Venemaa on nagunii oma jaburad piirangud seadnud, et põllumehed ei saa sinna oma kaupa turustada.
Kallid põllumehed, viige oma toodangust kasvõi väike osa Ukraina rahvale ja uskuge mind, see aitab kaasa kriisi lahendamisele antud riigis, sest võim kuulub riigile ja riik rahvale. Kuid tehke seda maa- ja tööinimesele kohaselt ilma suurema poliitilise reklaami ja kärata, et meie idanaaber ei saaks oma kadedaid ja näljaseid hambaid vahele lüüa.
See, et ajakirjandus ja meedia kirjutavad antud teemadel, on igati teretulnud. Mida rohkem avaldatakse avalikult arvamust, seda suurem tõenäosus on, et nendes küsimustes sünnivad parimad otsused ja lahendused.
On vaja õppida mõtlema iseseisvalt, on vaja õppida arvestama teiste inimeste ja rahvastega. Ärme surume teistele peale omi arusaamu, vaid tegutsegem ilma liigsete sõnadeta, kasutades oma mõtlemisvõimet. Kas me oleme kasutanud oma mõtlemisvõimet, mõeldes meile elus tunduvatele iseenesestmõistetavatele asjadele? Sügisel on metsad seeni ja marju täis. Kuid kellele kuulub tänu selle eest? Ärge küsige seda naabri, kirjaniku, teadlase või kelle iganes käest, vaid mõelge sellele ise. Tulgem hetkeks välja virtuaalmaailmast, sest seal mõeldakse enamasti teie eest.
Noorte ainuke loominguline ese on nutitelefon. Tartu linn on saanud endale meeldiva tunnuslause – heade mõtete linn. Mõelgem, miks. Püüdkem kasutada oma mõtlemisvõimet, mis meile on antud ja teha seda iseseisvalt, mitte lastes end mõjutada teistel inimestel, maailmasündmustel ega ka mitte ühelgi teisel välisteguril. Püüdkem teha kõik selleks, et meid igaüht tuntaks heade mõtete ja tegude kodanikuna.
Elus on kõige raskem õigete otsuste langetamine õigel ajal, sest sellest sõltub meie, teiste, vahest ka kogu inimkonna olevik, tulevik ja ehk ka kogu eksistents.
i
PEETER KOMPUS
