Et 1949. aasta küüditamisest möödus 60 aastat, on sellest ajaloosündmusest rääkima hakatud. Muidugi on see vajalik, kuid rääkimise puhul on oluline mõista, miks ja kuidas me seda teeme, et tulemus ei oleks loodetule vastupidine.
Ühele veebiküsitlusele vastanud inimesed arvasid ülekaalukalt, et küüditamisest rääkimine on vajalik, sest see aitab ajalugu mõista. Palju vähem pakuti vastuseid, et seda tuleb teha austusest Siberisse viidud eestlaste vastu või selleks, et edaspidiseid repressioone ära hoida. Peaaegu üldse ei olnud leidnud toetust vastusevariandid, et küüditamisest pole vaja rääkida, sest jutt hukkunuid tagasi ei too või et heietamine tekitab välispoliitilisi pingeid.
Süüdlased noa ja kahvliga lahti
Me peame mäletama mõlemaid: oma ajaloo kõrgustikke ja madalikke, kuid selleks, et hingeliselt vabaks saada ja lõpuks ometi taastada rahvuslik eneseväärikus, on meil vaja teha kasvõi sümboolne lõpparve kommunistlike rahvusreeturitega. Meil on vaja see peatükk rahvusena iseendale selgeks rääkida, kasutades õigeid sõnu, sest mõistukõnede aeg on läbi. Meil endil on seda vaja, et taagast vabaks saada ja edasi minna.
Kindlasti ei taha ega tohi me üksnes kannatuste otsa nutma jääda, mangudes endale kaastunnet. Pole abi vaid ülekohtu ohvrite taas lavale toomisest, kuigi mälestuste kogumine on loomulikult vajalik. Selle ohtliku teema puhul tuleb aga väga tundlik olla, et mitte teha üksnes uuesti haiget neile, kes kord väga haiget said. Haavu niisama lahti kiskuda ei tohi, sellele tegevusele peab järgnema ka kindel seisukohavõtt kui lahendus.
Et ajalugu paremini mõista, tuleb avalikkuse ette tuua süüdlased. Küüditajad tuleb hukka mõista, olgugi nad surnud. Just süüdlased ja mitte nende ohvrid, tuleb, laenates sõnu Betti Alverilt, nüüd “noa ja kahvliga riidest lahti võtta”, et kõigile saaks selgeks, mis tookord toimus.
Suhe okupatsiooniga oli tülgastav
Minul puudub küüditamisega perekondlik lähisuhe, sest mõlemad vanaisad, Esimeses ilmasõjas käinud mehed, kes Teises ilmasõjas enam ühegi mobilisatsiooni alla ei kuulunud, oskasid okupandid üle kavaldada. Kuid vägivaldne suhe okupatsiooniga oli ikkagi äärmiselt tülgastav, sest ka see, kui tuli põgeneda kodukandist, seigeldes Eesti teise otsa, jättes maha paigad ja esemed, mis olid kallid ja hinge ligi kasvanud, või see, kui pereisa pidi ennast kuude ja aastate kaupa varjama, elades perest lahus, oli vaieldamatult repressioon.
Inimestelt võidi võtta kogu nende nähtav vara, aga kuidas sai võtta nähtamatut? Millal kaotas rahvas tervikuna normaalse õiglustunde, hakates okupatsiooni respekteerima ning temaga koostööd tegema?
Meie Dorian Grayd
Ei tohi unustada, et võõrvõim ei teostanud ennast mitte üksnes jõhkra füüsilise vägivalla kaudu. Piits ja präänik kui relvad olid kasutusel nii koos kui eraldi. Kas pereema, kes keeldus võõrvõimu pakutud konservatooriumistipendiumist, sest ei andnud välja Otto Tiefi valitsuse liiget, vaid hoopis varjas teda, oli kangelanna? Või oli ta üks eesti ema, kelle ees lihtsalt polnud mingit valikut ja ta käitus oma sisemise äratundmise järgi, hirmule vaatamata?
Need, kes samalt võõrvõimult aastakümneid hiljem vastu võtsid nii ülikoolitus- kui autoostulube, müüsid oma hinge maha, mida see vapper naine ei teinud.
Milliste teenete eest saadi nõukogude ajal tuusikuid nii välismaale kui ka puhkekodudesse
nõukogude kodumaa avarustes? Kui palju oli meil neid, kes Dorian Gray kombel oma hinge müüsid, kuigi see pealtnäha välja ei paistnud?
Need küsimused on muidugi retoorilised ja ma ei taha neile saada numbrilist vastust. Küll aga tuleks kogu see lugu oma armetuses ja totruses ära sõnastada, et oleksime rahvusena iseenda vastu ausad ja saaksime selle oma lastele ära rääkida.
Keegi pole näinud andeks paluvat kommunisti
On palju räägitud, et kõik tuleks hoopis andeks anda. Aga keegi pole ju kunagi näinud mitte ühtegi andeks paluvat endist kommunisti! Ega inimsusevastaseid kuritegusid kahetsevat küüditajat! Neil jääb aina õigust üle! Kuigi eestlastel on olnud kummaline komme oma töid ja tegemisi teiste kaela veeretada, ei peaks seekord siiski ootama, millal Arnold Meri üle põrgus õiglast kohut mõistetakse. Medvedjevi medaliga koos saatku teda ka eesti rahva postuumne hukkamõist. Kohtuprotsess tema vastu tuleks kindlasti lõpuni menetleda, seda on vaja eelkõige selleks, et ajalugu ei korduks.
Õiglane hinnang tuleb anda mitte ainult küüditamistele, vaid kogu okupatsioonile. Okupantidel oli muidugi õigus, väites, et nemad andsid meile saapad jalga, aga nad jätsid ütlemata, et kogu meie garderoobi olid nad eelnevalt ära varastanud. Me kaotasime palju rohkem kui otsene hukkunute arv. Okupatsioon tähendas purustatud perekondi, poolikult elatud elusid ja puudulikku haridust. Rumal on ikka veel mitte tunnistada, et elasime valedeimpeeriumis.
Õigus on Mart Niklusel, kelle sõnul kahjuks ei oska postsovetlikus ühiskonnas, punase mõtlemisviisi taassünni tingimustes isegi paljud juristid kättemaksu eristada õiglusest. See on rumal ja kurb, eriti kui mõelda, et Eesti vaprad vanemad meid vaimuvallast kogu aeg vaatavad.
iii
JAANIKA KRESSA
