Arutelus osalejaid tuleks toetada, võimaluse korral kaasa lüüa. Paide arvamusfestival oli üks võimalustest. Minul kohal käia ei õnnestunud, kuid põnevusega süüvin järeldustesse. Mõned teemakäsitlused tunduvad küll ühekülgseina, kuid parem mingidki arutelud kui üldse mitte midagi.
Ühekülgse arutelu näitena tooksin tervise- ja meditsiiniteema käsitluse, mille kokkuvõttes jäi domineerima tugevama poole (antud kontekstis teenindava personali) seisukoht ja lähenemised, patsientide (teenindatava) huvid jäid tagaplaanile. Eesti Päevaleht esitas teemakäsitluse kokkuvõtte järgnevalt: “Eestlane mõtleb oma tervisele liiga hilja”. Sõnum levis ka teiste väljaannete kaudu.
Pole raske arvata, mis sellisele ebaadekvaatse sõnumi võimendusele võib järgneda. Agaramad otsustajad hakkavad kirjutama otsuseprojekte, sünnivad probleeme mitte lahendavad otsused.
Arutlegem aga üheskoos, kas eespool esitatud väide, et eestlane mõtleb oma tervisele liiga hilja, vastab tõele või peituvad eestlaste kehva tervise juured mujal. Selles, et eestlaste tervis pole suurem asi, pole vaja kahelda, seda kinnitavad ametlikud arvud. Eestis on registreeritud 128 129 puudega inimest, enam kui iga kümnes tööealine on töövõimetuspensionär (2010), tervena elatud eluiga lühenes eelmisel aastal pea aasta võrra.
Nüüd aga arutelu juurde. Enne leppigem kokku, et ebatervelt elatud aastatel ja lühikesel elueal pole ühte põhjust. Neid on enam. Vaagigem vaid olulisemaid.
Esimesena pakun välja elanike vähest informeeritust ja domineerivaid väärtushinnanguid (mürgid on moes).
Teisena pakun kesisest ostuvõimest tulenevat kasinaid valikuvõimalusi. Kolmandana tuleb pähe arstiabi saamise keerukus (pikad ravijärjekorrad, ebasõbralik kohtlemine, kaasnevad kulutused, (pere)arstide madal tase jne).
Kolmanda punkti väljatoomisel meenus kunagine onkoloogiakliinikus toimunud tund, kus õppejõud näitas raskes seisundis patsientide fotosid ja kinnitas, et just sellises seisundis pöördusid haiged arstide poole. Ei uskunud ma öeldut siis ega usu seda ka praegu. Lõppstaadiumis patsiendid võidi suunata esmakordselt onkoloogide juurde, kuid arstide pilgu all pidid nad olema oluliselt varem.
Üks võimalik põhjus torkas veel pähe: ühiskonnakorralduse mõju. Kui ikka sotsiaalne turvalisus ühiskonnas õblukestel jalgadel seisab, siis ei saa elanikkonna tervis suurem asi olla. Ebakindlus kurnab organismi.
Nüüd peaksid küll olulisemad eestlaste kehva tervise põhjused loetletud olema. Kui midagi jäigi kahe silma vahele, siis saate need nimistusse juurde lisada. Kui aga loetletutega nõustute, siis saame üheskoos väita, et töövõimetute rohkus, krooniliste haiguste ning surmade põhjused peituvad paljuski toimivas süsteemis, mitte kodanikes.
Kui see peaks nii olema, siis tuleks tervise parandamise nimel enam panustada ühiskonnakorralduse kodanikusõbralikumaks muutmisse.
Kui küsite, millest tuleks alustada, siis vastan: probleemide adekvaatsemast teadvustamisest ja hindamisest, lähenemiste korrigeerimisest. Innustume vastandumisest, panustada tuleks aga ühtsusele. Tervishoiutöötajad ja patsiendid võiksid seista ühishuvide eest, mitte innustuma huvigruppide huvide eest seismisest. Öeldu peaks kehtima valitsejate ja rahva kohta.
Lõpp sai küll mõnevõrra filosoofiline, kuid selles peitub terviselaeka (ja pika eluea) võti, mis võimaldab tervena elatud aastaid pikendada ja elu nauditavamaks muuta. Terve olemine nõuab vaimu ja füüsise tugevust, ühe nõrkus paneb ka teise vankuma. i
EUGEN VEGES
