Demokraatia, see on imelihtne. Vastupidi igasugu -ismidele nõuab see kõige vähem, et kõik ühiskonnaliikmed oleksid ideaalsed.
Fašism, teadagi, tahab, et me vastaksime kindlatele rassitunnustele ja meie veri oleks alaväärtuslikest puutumata. Aga kas võite lõpuni kindlad olla, et teie vanavanaema ei patustanud mõne võõra onuga ja et teie lauba-nina-kõrva vaheline nurk vastab ikka standardile?
Kommunism ja anarhism näiteks jällegi nõuavad inimeselt vastavalt kas täielikku isetust ja kollektiivile allumist või siis absoluutset egoismi. Ajalugu on näidanud, et ka nendes tingimustes ei jõuta üheski ühiskonnas täiuslikkuseni.
Demokraatia eeldab ühiskonnaliikmetelt vaid kirjaoskust ja uudishimu. Mis muidugi ei olegi teab mis vähe, aga kirjaoskamatus on meie maal teatavasti likvideeritud ja uudishimu on üks inimlikumaid loomuomadusi. Ja mis demokraatia puhul on veelgi meeldivam: vastupidi teistele valitsemisvormidele ei püüta teid maha nottida, kui juhtute standarditele mitte vastama.
Peale selle on demokraatiat väga lihtne ette kujutada. Ei mingit keerulist poliitökonoomiat või kummalist rassiteooriat. Kui teile kollektiivne juhtimine ja ühine otsustamine ei istu, siis mõelge nii, nagu omal ajal arutles Rousseau. Kui tema raamatu “Ühiskondlikust lepingust ehk Riigiõiguse põhiprintsiibid” ideed populaarselt kokku võtta, siis esiteks peate te ette kujutama, et inimene on maailma sündinud vabana. See tähendab, et absoluutselt kõik on tema teha: ise ajab pätte taga, ise sõdib oma sõdu, ise hoolitseb enda eest, kui vanaks ja väetiks jääb.
Aga igale inimesele on antud mõni anne või oskus, milles ta teistest andekam ja osavam juhtub olema: mõni laulab hästi, mõni on roolikeeramises kannatlikum ja nii edasi. Me ju kõik tegeleme tööga, milles oleme parimad?
Selleks, et saaksime keskenduda oma tööle, palkame teisi inimesi, kes teeksid meie eest neid töid, milles meie nii tugevad ei ole: hoiaksid kurjategijatel silma peal, tegeleksid vaeste ja viletsatega. Tegelikult demokraatia puhul me ise otseselt ei võta tööle politseinikke või sotsiaaltöötajaid, vaid palkame vahemehi, kes seda meie eest teevad.
Selleks ongi volikogud ja parlamendid. Aga mõte jääb samaks: igaüks meist on nagu suurtalunik, peremees, kes oma maade harimiseks vajab sulaseid. Ja õige peremees valib oma sulaseid hoolikalt.
Muidugi on käesolev kirjatükk inspireeritud lähenevatest valimistest ja muidugi ei taha ma teha propagandat ühegi erakonna ega valimisliidu poolt. Tahan ainult meelde tuletada asja, mis millegipärast kipub ununema: me kõik oleme selle maa peremehed ja erakonnad vaid sulaste vahendamise bürood.
Valigem hoolikalt neid, kellele me anname üle osa oma vabadustest, et ise saaksime meelistööle pühenduda. Sellepärast ma palun teid: ärge laske end ära petta odavast reklaaminännist – õhupallidest ja pastakatest. Sellega te sarnanete mõnede põlisrahvastega, kes vaimustusid klaaspärlitest ja jäid niimoodi oma maast ilma.
Ärge laske ennast petta ümmargustest hüüdlausetest “Meie partei teeb maakera ümmarguseks” või “Meie paneme asfaldile suuremad lapid”. Maakera on ümmargune niikuinii ja olgu milline seltskond tahes võimul, asfaldi lappimisega peavad tegelema kõik. Ja kui te leiate valimisnimekirjast oma onupoja või naabrinaise, siis küsige isekeskis, kas ta ka tegelikult on võimeline teid ja teie huvisid esindama. Ja küsige siis seda ka kandidaadilt endalt.
Nagu ma alguses ütlesin, on demokraatia aluseks kirjaoskus ja uudishimu. Sellepärast palun teid, võtke vaevaks ja lugege läbi erakondade programmid ja valimisliitude tegevuskavad. Ja küsige küsimusi. Küsige või rumalaid küsimusi. Näiteks kust võtab teie erakond raha, et maakera ümmarguseks teha? Sest parem on küsida rumalaid küsimusi kui lolliks jääda.
Ning lõpetuseks: häbi olgu nendel kandidaatidel, kes vastata ei oska või peavad end küsimuste jaoks liiga tähtsateks. Me ei vaja selliseid sulaseid.
iii
MAIT SEPP, geograaf
