Oht ei ole kadunud

Viimastel nädalatel räägitakse aina enam piirangute kaotamisest ja koroonapasside igavikku kirjutamisest. Kaks aastat sügavas pandeemias olnud maailm tahab puhkust, vabadust ja elu tagasi. Ohu tajumine on ümberkaudselt nii madal, et käte desinfitseerimine, vahemaa hoidmine või muud ennetavad meetmed on ammuilma unustusehõlma vajunud.
Iga päevaga kerkivad haigestunute numbrid näitavad aga teist keelt. Jõgeva haigla on sunnitud olnud teist korda vastava osakonna avama ja see täitub taaskord patsientidega. Eesootav koolivaheaeg, kus keegi ei mõtle enam, et puhata võiks kodus või Eesti looduses, viib pered kaugetele maadele päikese alla. Sealt tagasi tulles algab kogu viirusejant otsast peale.
Piirangute, eriti nende, mis enam oma eesmärki ei täida, lõdvenemine võib olla mõistlik, kuid kõiki ohje käest ära anda ka ei maksa. Kui täna on üksikisikul kadunud igasugune arusaam, et temast sõltub järgmiste nädalate ja kuude viiruse levik, oleme varsti jälle tervishoiusüsteemiga käpuli. Oleme tegelikult juba nüüd, kui inimesed aina haigestuvad ja vabu töökäsi võtta ei ole kusagilt. Ent kui haigestuvad arstid, päästjad, politseinikud, õpetajad ja poemüüjad, ei ole meil hädaolukorras enam kellegi poole vaadata.
Vastutus kergema normaalsema elu eest lasub endiselt meist igal ühel. Oht ei ole möödas, viirus ei ole kadunud. Vastutus selle eest, et me saaks lõpuks ometi normaalsusesse naasta, lasub igaühel meist.