Möödunud nädalal esitleti Brüsselis OECD värsket põllumajanduspoliitikate seire ja hindamise aruannet. Sedakorda on lisaks OECD riikidele hinnatud ka kasvavate majanduste (kokku 47 riigi) põllumajanduspoliitikat, mis hõlmab umbes 80 protsenti maailma põllumajandustoodangust.
OECD indikaatoritest on kõige tuntum tootjatoetuse mõõdik ehk PSE (Producer Support Estimate). PSE mõõdab selliste toetuste osa, mis jõuab põllumajandustootja taskusse. Pärast ajalooliselt madalat põllumajandustoetuste taset aastal 2011 näitab toetuste määr tõusutrendi nii OECD liikmeriikides kui ka mujal
Kui 2011. aastal oli OECD riikide PSE 15 protsenti, siis eelmisel aastal oli keskmine 17 protsenti. PSE tase langes vaid Iisraelis, Mehhikos ja USA-s. Võrreldes 2011. aastaga, kasvas toetuste osakaal ka EL põllumajandustootjate sissetulekus, moodustades 2012. aastal 19 protsenti ( 2011. aastal 18 protsenti). Kõrgeimad on toetuste määrad püsivalt Norras, Šveitsis, Jaapanis ja Koreas.
OECD leiab, et avalikud investeeringud vajavad rohkem tähelepanu. Võti on innovatsioonipoliitikas, mis kasvatab ettevõtete tootlikkust – investeeringud teadusse, tehnoloogiasiirdesse, haridusse, täiendõppesse ja nõuandeteenistusse loovad ühiskonnale kasu pikemas perspektiivis.
Riigi üldiste teenuste arendamine, näiteks toidu kvaliteet ja ohutus, tagab kestva kasumlikkuse, konkurentsivõime ja jätkusuutlikkuse.
Toetuste lahtisidumine tootmisest on vajalik, aga isegi olukorras, kus suurem osa otsetoetusi on lahti seotud ja maksed jagunevad ajalooliste toetusõiguslike põllumajandusmaade vahel, saavad sellest kasu pigem suuremad farmid. On palju võimalusi reorienteerida toetusi eesmärgipärasemalt: suunata toetused madala sissetuleku kompenseerimiseks, maaelanike heaolu tõstmiseks ning keskkonna säästmiseks.
TIINA VARES, põllumajandusministeeriumi esindaja EV esinduses OECD juures
