Möödunud reedel sai Viljandi Pärimusmuusika Aidas näha Norra juhtiva nüüdistantsukompanii Wee etendust, mis avas Noore Tantsu Festivali (NoTaFe) kaasaegse tantsu lava uue hooaja. Laupäeval etendus samas Andres Noormetsa tantsulavastus “Vaterland”.
Francesco Scavetta lavastuses “And I Just Stood There, Watching the Sky and the People Below” (“Ja ma lihtsalt seisin seal, vaadates taevast ja inimesi allpool”) arendas Wee edasi uut uuringuteringi tantsumeediumis.
NoTaFe rahvusvahelise suvekooli korraldaja Silvia Soro sõnul tegeles etendus ekstreemsete olukordadega, uurides keha ja psüühika reaktsioone ootamatu vapustuse korral. Etendus sündis koostöös tantsijate ja tantsukunstnikega Itaaliast, Kolumbiast, Hispaaniast, Norrast ja Horvaatiast.
Isikulise ja ebaisikulise vahel
“Teemad, millele keskendub lavastaja Francesco Scavetta, on tänapäevased, kuid vähe uuritud,” ütles Soro.
“Ja ma lihtsalt seisin seal” on irooniline uurimus tehisparadiisidest ja ekstreemsetest hetkedest. Lavastus liigub kiirelt läbi maastiku, kutsudes esile lühiajalisi tundeid, unistusi ja lihtsat tühjust… Lavastuse tuumaks on tehislikkuse väljendamine, millele on rajatud kaasaegne kogemus: keegi ei ela enam maailmas ega keeles, vaid sellest maailmast ja keelest loodud kujutluspildis.
“Ja ma lihtsalt seisin seal” on kogum veidratest õnnetustest, sürreaalsetest žestidest ja vestlustest, tantsust ja videolõikudest või animatsioonidest, mis kulgevad veidral, paradoksaalsel moel. Lavastus kutsub meid uurima, millised on meie seosed ja kuidas me teeme vahet isikulise ja ebaisikulise vahel, loomulikkuse ja konstrueerituse vahel.
Soro kinnitusel oli Wee varem Eesti lavadel näidanud kolme etendust ning ka need pälvisid nii publiku kui kriitikute vaimustuse. Etendusi on kirjeldatud üllatavate ja unenäolistena, esile on tõstetud suurepärast video kasutamist, uudseid visuaalseid lahendusi ning põnevaid mänge vaataja reaalsustajuga.
“Nüüdistants defineerib keha kui uurimisvõimalust. Keha on osa protsessist, mis hõlmab kõiki esinemiskunstide aspekte,” kinnitab Scavetta. Etenduse ülesanne on teadvustada, kui kunstlik ja ebapuhas on sageli reaalsus, kui seda edastab meile tehnoloogia, mis valib, mida ja kuidas näidata. Kõik võib tunduda loomulik, kuid on väga konstrueeritud.
Antud lavastusega arendas Wee edasi uut uurimisprotsessi tantsumeediumis, tutvustades dramaturgiat, kus materjali areng on pidevalt killustunud ja enesesse mässitud läbi erinevate ja tihti ka vastamisi asetsevate lavareaalsuse astmete.
Lavastus on arenenud läbi workshop’ide ja residentuuride tsükli Oslos Norras, Dubrownikus Horvaatias ja Caglis Itaalias, tutvustades tantsijaid ja tantsukunstnikke Kolumbiast, Hispaaniast, Norrast, Horvaatiast ja Itaaliast.
Wee asutati 1999. aastal Norras Oslos itaalia koreograafi ja tantsija Francesco Scavetta ja norra tantsija Gry Kipperbergi poolt. Mõne aastaga on sellest saanud üks juhtivamaid kaasaegse tantsu truppe Norras.
Francesco Scavetta isiklik lugude jutustamise viis, milles ta miksib teatraalset tegevust ja puhast tantsu, transformeerub koos püsiva huviga teiste kunstivormide vastu. Eelmistele lavastustele iseloomulik joon on originaalselt komponeeritud ja elavas esituses muusika, mis on integreeritud videokunstiga.
Francesco Scavetta teatraalsust on tihti seostatud veidra unenäolise atmosfääriga või mängulise lapsemaailmaga: kummaline, naljakas, poeetiline ja samal ajal ka üllatav. Wee kasutab oma pühendumust kunstile kui delikaatset ettepanekut mõttevabadusele, koos väljakutsega delikaatse raamiga postmodernsele allegooriale, kus mitte miski ei ole iseenesest mõistetav, kuid samas on kõik näiliselt väga lihtne. Kus mälestused, tunded ja unistused kokku kuhjuvad, muutudes punutuks, nagu sosistatud ja soovitud.
Formaadi kadumine on surm
55 minutit kestev “Vaterland” põhineb ettekujutusel eestlasest kui formaatsest, sünkroniseeritud ja fragmenteeritud inimesest.
“Juba rahvusliku liikumise algusest oleme tahtnud mahtuda millegi sisse, mis oleks juba olemas, kellegi poolt valmis tehtud, läbi proovitud. Me peame vastama formaadile ja me oleme õnnelikud, kui teame formaati ette. Traditsioonist kõrvalekaldumine, uuenemine, improviseerimine, tarkvara uuendamine on peaaegu surm,” teatavad tegijad NoTaFe koduleheküljel.
Teatrikriitik Enn Siimeri arusaamist mööda pakub “Vaterlandi” lavastaja vaatajale piiride taandumist teatri ja tantsu vahel. Laval ehk kolmel poodiumil on kolm näitlejat: Marianne Kütt, Anneli Rahkema ja Tarmo Tagamets, kaks naist ja üks mees, igaühel oma maailm. Külgedel seisab kaks muusikut: paremal Taavi Kerikmäe, vasakul rahvamuusik Mari Kalkun. Muusikat on etenduses palju, aeg-ajalt näib, et just muusika on kogu lavalise tegevuse käivitaja.
Järgmisel suvel toimub Viljandis taas Noore Tantsu Festival, kus Kauko Uusoksa võtab ette qi kongi, võitluskunstid ja enesekaitse. Marco Bonisimo õpetab lastele akrobaatikat ja žonglöörimist, tantsutehnikat tulevad õpetama Francesco Scavetta ja Sybrig Dokter.
EVA VIHERPUU
