Kuna möödunud nädalal kukkus riigikogus läbi plaan tõsta liiklusrikkumiste eest määratavaid trahve ja täita sellega tühjalt vastu kajavat riigikassat, tuleb riigi rahakotti ilmselgelt muude vahenditega täita. Jääb mulje, et trahviraha on selleks ainus võimalus ning trahvimäärade endiseks jäämise tõttu on meie korrakaitsjaid “ergutatud” usinamalt tööd tegema.
Selgeks kinnituseks, et trahvide arvu on vaja suurendada, võiks lugeda asjaolu, et reedel tõsteti Piibe maanteel 70km/h piirkiiruse ja Jõgeva linna asulamärke paarisaja meetri võrra Rakvere suunas edasi. Samuti lisati piirkiiruse märgid Mustvee maantee algusse, et Mustvee poolt tulijad enne Mokteri tankla risti hoo maha võtaksid.
Iseenesest pole piirkiiruse ala ja seeläbi ka liiklusohutuse suurendamine paha idee, kuid halva maitse jätab selle muudatuse juurde asjaolu, et liikluskorralduse muutmisest pole tee servas viidetki ning juba esimestel päevadel, mil märgid uude kohta paigaldati, oli kohal ka politseipatrull.
“Kui liikluskorraldus mingis teelõigus muutub, siis peab liikleja jälgima liikluskorraldusvahendeid ja neist ka lähtuma. Ja ehkki muutus asulapiiride nihkumises on liikluskorraldusvahenditega tähistatud, siis mõistame, et sageli samal teel liikuvate autojuhtide jaoks on ka harjumusel suur jõud, mistõttu alanud nädalal juhime rikkujate tähelepanu muudatustele liikluskorralduses ja liikluskorraldusvahenditele,” vastas minu pärimise peale politsei lõuna prefektuuri pressiesindaja Maria Gonjak.
Kui see tekst nüüd n-ö maakeelde tõlkida, siis võiks see lühidalt kõlada umbes nii, nagu ütles mulle kunagi üks patrullpolitseinik, kui samasuguses situatsioonis kiiruse ületamise eest trahvi sain: “Me ei sõida mälu, vaid liiklumärkide järgi”. Siiski ei pööra ma iga päev vahel mitmeid kordi sama marsruuti läbides tõesti alati teravdatud tähelepanu igale liiklusmärgile, mis kümne aasta jooksul pähe on kulunud, vaid sõidan, nagu kolleeg Riina Mägi teisipäeval ilmunud teemakohases piltuudises tabavalt kirjutas, autopiloodiga. Nii märkasin ka sel korral liikluskorralduse muudatust vaid seetõttu, et politseipatrull seisis tavalisest patrullimiskohast paarsada meetrit kaugemal. Pole midagi teha: politseipatrulli silmates on mul n-ö Pavlovi refleksiks kiiruse vähendamine ja ka sel korral märkasin nihutatud asulamärke vaid politseipatrulli tavapäratu asukoha tõttu. Ilmselt on minu säärane refleks tingitud just sellest, et olen varem “kõrvetada” saanud. Igati korralik liikleja, kes samuti iga päev sama teed sõidab, ei lase end ehk üldse politseipatrullist häirida.
Pressiesindaja Maria Gonjak raporteeris minu pärimise peale, et nädalavahetusel trahvis Jõgeva politsei selles piirkonnas kolme juhti, kellest kaks ületasid lubatud sõidukiirust vähem kui 20km/h ning üks enam kui 20 km/h. Need kaks, kes said trahvi kiiruse ületamise eest kuni 20 km/h, poleks enne reedet sel lõigul trahvi saanud, sest siis oleks kiirus jäänud lubatu piiresse. Lohutuseks neile trahvitud liiklejaile ütlen: “Palju õnne, olete meie kõigi päästjad, kes vaest riiki trahvirahaga toetavad!”
Et liikluskorralduse muudatusi ei ole kuidagi eriliselt tähistatud ning politsei seal kohe ka usinasti tööle hakkas, jätab mulle mulje, et kahe ametkonna ehk maanteeameti ning politsei- ja piirivalveameti tööeetika on kahtlase väärtusega. Tean, et suurtes struktuurides allub iga töötaja endast kõrgemale ülemusele ning käsk on vanem kui meie, kuid kas siiski pole võimalik kiiruseületajaid esialgu trahvist säästa ning vaid hoiatusega piirduda?
EILI ARULA, ajakirjanik
