Meie väikeses riigis kipub vahel nii olema, et kui mõni valus küsimus siin-seal tasahaaval päevakorda kerkib, siis ei tehta sellest eriti välja. Otsustajate reageering meenutab nõukaaja trafaretseid nendinguid, et leidub veel üksikuid kitsaskohti… jne. Aga kui probleem suureks paisub ja sellest enam mööda vaadata ei saa, siis hakatakse seda n-ö talgukorras lahkama ja lahendama. Mõnikord jäädakse sellega paraku üsna hiljaks.
Nüüd on siis laialdase arutluse all pedagoogide ja õpilaste vahelised suhted, lausa selles stiilis, et kas õpetaja võib õpilast füüsiliselt takistada. Aga millal see asi nii käest minna jõudis, et autoriteetsest sõnast enam ei piisa? Naiivne küsimus vist, eriti inimese poolt, kelle koolmeistrikogemus piirdub pedagoogilise praktikaga ülikooli ajal.
Tuleb meelde aeg, kui meil vabadusetuuled alles puhuma hakkasid ja paljude elualade esindajad said sõita välismaale kogemusi vahetama. Tollal rääkis kunagine kursusekaaslane, et ühes Rootsimaa koolis hoiatatud Eestimaa kolleege, et nad vabakasvatusest ja õpilaste lausdemokraatiast liigselt ei vaimustuks. Neil seal on sellele liimile mindud ning nüüd tuleb ette koole ja olukordi, kus oleks hädasti vaja vana head autoritaarset pedagoogikat rakendada, aga… on hilja.
Veel kümne aasta eest kiitis üks vahetuspedagoogina välisriigist meile tööle sattunud inglise keele õpetaja, et Eestimaa on töö mõttes sanatoorium, sest lapsed kuulavad, kuuletuvad ja austavad. Siit tema kodumaale suunatu ei saanud aga esialgu üldse aru, kuidas sealses koolis on võimalik midagi õpetada, kui kogu „aur vilele“ kippus kuluma.
Varateismeline, kellel ta varrukast võttis, kui too teistele töövahendeid ei andnud, tõi järgmisel päeval ema kohtumõistjaks kooli, sest õpetaja olla teda ahistanud…
Öeldakse, et loll õpib oma vigadest, tark teiste omadest.
Paraku leidub meil praeguste lapsevanemate hulgas nii suuri isiksusi, et nad teavad ülihästi nii enda kui oma laste õigusi, aga mitte kohustusi. Piisab mõnest isendist iga kooli peale, et see paljuräägitud koolirahu raputatud saaks.
Väikeses maakoolis kritiseeris erivajadustega lapse vanem oma võsukese tugiisikut nii järjekindlalt, et inimesel, kes oma tööd tõesti hinge ja südamega tegi ja keda hoolealunegi ühena vähestest usaldas ja kuulas, lõpuks mõõt täis sai ja ta lahkumisavalduse andis. Nüüd on iseteadlik emme muidugi hädas, sest kust veel leida teine selline inimene, kes väljaspool oma töökohustusi koos hoolealusega ka kodused ülesanded ära teeks.
Võrumaal Krabil raskete lastega töötanud pedagoogidel seisab ees koguni kohtutee jne, jne. Näidetest ei tule kahjuks puudu üheski Eestimaa kandis. Teema õpetajate suurematest õigustest on ilmselt juba pisut hapuks läinud.
KAIE NÕLVAK
