Arutelu Eesti majandusedu järgi kaheks jagamise üle selgelt ebatõenäolise lisaraha saamiseks Euroopa Liidust võiks viia küsimuseni, kuidas ilma rehepappi tegemata kogu riigi rikkust suurendada.
Olen alati suure huviga uurinud Euroopa Liidu statistikaameti ehk Eurostati ja Euroopa Komisjoni poolt regulaarselt avaldatavaid regionaalse sisemajanduse koguprodukti ehk SKP ehk rikkuse regionaalsete erinevuste kaarte. Sealt saab tihti mõne riigi kohta enam teada, kui terve Lonely Planeti reisijuhi läbilugemisega.
Kes oskaks arvata, et isegi nii jõukal maal nagu Suurbritannia leidub piirkondi, kus sarnaselt Eestiga jääb SKP elaniku kohta ostujõu põhjal arvutatuna alla 75 protsendi Euroopa Liidu (EL) keskmisest – Lääne-Wales ja mõni veel. Samas on muidugi Suurbritannias ka piirkond nimega Inner London West, kus SKP elaniku kohta on 580 (!) protsenti EL keskmisest.
Ida-Euroopa vaesuse vöönd
Kaardilt leiab ka näiteks laia ja ühtlase Ida-Euroopa vaesuse vööndi, mis ulatub Soome lahest Vahemereni, hõlmates seal ühelt poolt Kreeka ja teiselt poolt Sitsiilia. Või siis allapoole keskmist jäämist tähistava violetse mere südames asetsev jõuka sinise tooniga silma torkav väike Praha saareke. Või et Põhja-Soome SKP elaniku kohta on viimaste andmete järgi ikka alla EL keskmise – nagu ka SKP enamuses Hispaaniast või Portugalist.
Eurostat on jaganud kogu Euroopa Liidu majandusliku territooriumi kolmel tasandil regioonideks ning andnud sellele nomenklatuurile toreda, et mitte öelda sümboolse nimelühendi NUTS – Nomenclature des Unitésterritorialesstatistiques. Prantsuse keeles loomulikult. Inglise ja eesti keeles on sel lühendil mitmeid muid, samuti toredaid tähendusi.
Tänu viimase nädala jooksul palju toetajaid kogunud kahtlase väärtusega ideele jagada Eesti kaheks arvestuslikuks rikkuse taseme tsooniks (suur-Tallinn ja muu Eesti), et saada järgmisel perioodil rohkem eurotoetusi, oleme nüüd kõik targemad ka selles osas, et tükk meie kodumaast on SKPga elaniku kohta jõudnud üle 110 protsendi EL keskmisest. See on suurepärane teadmine, mille alusel võiks teha ka muid järeldusi, kui idee Brüsselile NUTS 2 pinnal rehepappi teha.
Ennustan samas antud ideele pikka ja visa püsimist Eesti avalikus debatis.
Pole vahet, et EL on regiooni rahvaarvu alampiiriks seadnud 800 000 elanikku. Pole vahet, et rahandusministeeriumi vastavat osakonda juhtiv ametnik on poliitikutele viimast tõsiasja väga delikaatselt selgitada üritanud, märkides, et Eesti jaotamisel kaheks me seda kriteeriumi kummagi tekkiva regiooni osas “tõenäoliselt” ei täidaks. Pole vahet, et kui meie kaval plaan kuidagi enne järgmise eelarveperioodi algust tõesti õnnestuks läbi pressida, siis tähendaks see väga järsku struktuuriraha investeeringute kukkumist Harjumaa piirkonnas.
Üdini nunnu idee
See idee on lihtsalt nii nunnu, üdini nunnu. Kuidas saada rohkem raha lihtsalt kaardile üht kokkuleppelist joont tõmmates. See on peaaegu sama hea, kui idee keset padrikut kerkivale kortermajade kobarale romantilist nime pannes need kaks korda kallimalt maha müüa. Juba on näha, et vähemalt üks erakond valitsusest ja üks opositsioonist on plaani “enda omaks” rääkimas.
Eelmiste eelarveperioodide miljardite jaotamisele ei eelnenud nimetamisväärset avalikku debatti. Summad olid abstraktsed, toetuste kasutamise projektid samuti. Isegi tagantjärele pole küsitud, kas need sajad miljonid, mis pole betooni valatud, vaid mitmesuguste tööhõive, sotsiaalse kaasatuse, haldusvõimekuse, ettevõtluse jm “meetmete” kaudu lihtsalt öeldes ära söödud, ikka läksid asja ette. Suur liiklussõlm on vähemalt järgmised 50 aastat siiski reaalselt kasutuses, aga kuidas selle sotsiaalse kaasatusega nüüd oli…
Tõsiasi, et Tallinna ja Harjumaa rikkus on 110 protsenti Euroopa keskmisest, peaks viima hoopis mõtteni, et oleme tänu oma tarkadele ja töökatele inimestele rikas riik ja sellisena peaksime ka käituma. Ehitama välja kaasaegsed teed, mis annaksid Ida-Virumaa ja Lõuna-Eesti arengule kordades parema väljavaate kui ükskõik mis ettevõtlustoetused (milline oksüümoron). Soosima kohalike loodusvarade nagu põlevkivi ja mets väärindamist. Parandama välisühendusi, eelkõige Kesk- ja Lääne-Euroopa suunal.
Kui vaja, siis tuleb võtta laenu, sest oleme selleks piisavalt rikkad ja loodetavasti kasutame laenu targemalt kui euroteotusi. Raskelt tulnud raha ikkagi.
ANVAR SAMOST, kolumnist
