Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi ärklisaalis saab sellest nädalast vaadata Pippin stuudio näitust “Kassid kohvris”. Möödunud pühapäeval said huvilised osaleda ka sama stuudio korraldatud klaasikunsti töötoas.
Pippin stuudio kaubamärgi all tegutseb kunstnik Kerli Pajusaar. Pärit on ta Pärnust, ent kuus viimast aastat on elanud Palamusel. Kunstiga on ta ühel või teisel moel tegelnud kogu teadliku elu, 2005. aastal lõpetas ta aga skulptuuri erialal Tartu kõrgema kunstikooli. Sestpeale on ta olnud vabakutseline kunstnik või siis tänapäevast terminoloogiat pruukides loovettevõtja. Ta disainib ja valmistab näiteks keraamilisi tarbeesemeid.
Teine suurem teema, mille järgi teda tuntakse, on kasevineerist alustel miniatuursed dekoratiivpildid. Need pani ta üles ka Palamuse muuseumi ärklisaali. Et mõõtmetelt üsna tillukesed pildid suures näituseruumis paremini mõjule pääseksid, maalis kunstnik neile koduinterjööri kujutavad taustad. Nüüd ripuvadki pildikesed justkui kellegi toas.
Sõnumiga pildid
Siinkirjutajal tekkis Kerli Pajusaare pilte vaadates võrdlus Ave Nahkuri ülituntud meie küla eitede sarjaga.
“Minu arust meie töid siiski võrrelda ei saa. Kui, siis ehk ainult selle poolest, et mõlema pildid on värvilised, kirjaliku sõnumiga ja humoorikad,” sõnas Kerli Pajusaar. “Minu pildid on viimistletumad ja glamuursemad ning teemadki on teised, vähem maakesksed. Ning osa minu pilte polegi naljakad, vaid pigem filosoofilised.”
Oluline vahe on ka see, et Kerli Pajusaare piltidel on tegelasteks mitte inimesed, vaid kassid, jänesed, siilid ja teised loomad.
Piltidele kirjutatud laused on alati Kerli enda välja mõeldud. Ühel näitusepildil naudivad näiteks padjaklubi kassiprouad piima vähese kohviga ja nurruvad pehmel häälel. Teiselt pildilt saab näitusekülastaja teada tõe, et kui riided enam hästi kappi ei mahu, ei tähenda see veel, et midagi oleks selga panna. Kolmandat pilti uurides ilmneb, et kaks kokka mahuvad ühte kööki küll, ainult et ruumi on poole vähem. Ning kes tahab teada, kuidas näeb välja nurrmootor või nunnumeeter, peab päris kindlasti näitusele minema: Kerli Pajusaar on neile masinatele atraktiivse visuaalse kuju leidnud.
Näitus kannab pealkirja “Kassid kohvris”, ent kohvris kasse sealt otsima ei maksa minna.
“Näituse pealkiri tuli mul muuseumi soovil paika panna enam kui aasta tagasi, aga tegelikult peaks pealkirja panema alles siis, kui näitus üleval. Aga kunstnikega juhtubki igasuguseid absurdseid lugusid. Seega pole sellest ka midagi, kui näituse pealkiri ja sisu päris kokku ei lähe,” ütles Kerli Pajusaar.
Oma loomingut on ta müünud valitud laatadel, festivalidel ja pop-up poodides.
“Mida aeg edasi, seda rohkem valin, kuhu minna,” tõdes Kerli Pajusaar.
Loominguga tegelemiseks on tal praegu tegelikult aega üsna vähe, sest tal on kodus kolm last, neist noorim alles kümnekuune. “Beebiprojekti” nimetas Kerli naljatamisi üsna töömahukaks projektiks.
“Nii et kunstnik olemiseks mul praegu palju aega ei jää. Ja ega ma end oma ideedele keskenduva suure kunstniku rollis hästi ette kujutagi. Mulle meeldib teha selliseid asju, mida inimestel vaja läheb ja mis nende kodustesse interjööridesse sobivad.”
Jänes ja pingviinvarblane
Klaasikunstiga Kerli Pajusaar palju ei tegele, aga sel alal on hea töötube teha. Kui materjal on ette valmistatud, kujuneb taieste kokkupanek meeldivalt mänguliseks tegevuseks. Klaasikunsti töötuppa saab sisse tuua ka praegu nii popi taaskasutusteema: taieste loomiseks sobib ju vana aknaklaas ja pudelidki.
Nii et kui muuseum tegi Kerlile ettepaneku koos näitusega ka töötuba korraldada, valis ta selle teemaks just sulatustehnikas klaastaieste valmistamise. Muuseumirahva ja kunstniku üllatuseks tuli kohale üle kolmekümne inimese.
“Arvasin, et kui viis inimest tuleb, siis on ka päris tore,” ütles Kerli Pajusaar. “Nüüd pidin aga vahepeal kodunt materjali juurde tooma.”
“Klaasitükkidest taiese kokkuladumine on nagu teraapia. Saadud kogemus innustab edasi katsetama,” ütles töötoas osalenud Kaarepere rahvamaja juhataja Helgi Kaeval. Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi infospetsialist Kristi Neare lisas, et Kerli Pajusaar on väga hea juhendaja ja tema eestvedamisel käis vanas klassitoas töö nagu laevaköögis. Või siis nagu klaasiköögis. Kristil said näiteks töötoas valmis roosa jänes ja pingviinvarblane.
“Kui väike tüdruk ootamas, ei saa ju töötoast roosa jäneseta koju minna,” ütles Kristi. “Ja kui meil praegu pingviinvarblasi veel looduses pole, siis küll nad ükskord tulevad. Šaakalid meil ju juba on.”
Kui siinkirjutaja kujutas ette, et klaasikunsti töötoas kujunevad minevaimaks kaubaks plaastrid, siis tegelikult ei teinud keegi endale teravate klaasiservadega haiget.
“Keegi ennast ära ei lõhkunud, vaid kõik läksid koju omal jalal ja ühes tükis,” ütles Kerli Pajusaar muiates.
Klaasitükkidest kokku laotud taiesed jäeti muuseumi, kust juhendaja need hiljem sulatusahju viis. Alates 21. detsembrist võivad töötoas osalenud neile muuseumi järele minna. Pippin stuudio näitus jääb avatuks 31. detsembrini.
RIINA MÄGI
