Pean alustama oma lugu vahejuhtumiga, mis mulle vastuolulisel moel veel nüüdki piinlikkust valmistab. 2008. aastal toimus Põltsamaal koolitus vallalehtede toimetajatele. Põltsamaast oleks paremat kohta raske leida nii geograafilistel kui ajaloolistel põhjustel: on ju siin eesti ajakirjanduse häll, sest just siin asutas Peter Ernst Wilde 1766. aastal oma “Lühhikese öppetuse”, milles nõustas kohalike talupoegi meditsiinilistes küsimustes. Kõik mõisnikud sellele väga hästi ei vaadanud, aga see selleks.
Niisiis, koolitasin vallalehtede toimetajaid. Kohal oli ka toonane Urvaste vallalehe toimetaja Contra alias Margus Konnula. Ta küsis minu käest umbes nõnda, et kas ka vallalehte saab teha nõnda nagu muud ajakirjandust ehk et kas selles võib ilmuda erinevaid arvamusi ning suisa opositsioonilisi hoiakuid.
Vallavalitsus lõpetas Contraga vallalehe väljaandmise lepingu
Vastasin umbes nõnda, et ajakirjanduslikult toimetatud ja erinevaid arvamusi sisaldavat vallalehte loevad inimesed parema meelega, mis võimaldab suuremaid omatulusid ning see peaks olema lõppkokkuvõttes meelepärane ka vallajuhtidele.
Tagasi Urvastes, tegeles Contra oma lehes Ess-soo temaatikaga, kus üks Võru ettevõte soovis hakata valla loal turvast kaevandama, mille vastu astusid kohalikud keskkonnakaitsjad. Võimalik, et viimaseks tilgaks vallajuhtide kannatusekarikas sai tõepoolest see, et Contra kärpis volikogu liikmete artiklist ära ühe lause. Võib-olla oli põhjus muus. Igatahes lõpetas vallavalitsus Contraga vallalehe väljaandmise lepingu.
Kuigi Contra avaldas pärast juhtunut arvamust, et vallaleht võib välja surra, kuna keegi ei suuda seda temast odavamalt teha, pole seda juhtunud. Kord kuus ilmuv vallalehe pdf-versioon on kõigile allalaadimiseks saadaval valla kodulehel ning 2013. aasta eelarve põhjal eraldas vald lehe väljaandmise majanduskuludeks 4260 eurot. Kas seda on palju või vähe? Raske öelda, kuid sama eelarve põhjal on see kolmandik kõigist Urvaste seltsimaja kuludest, ületades sealjuures seltsimaja majanduskulusid.
Kas leht on muutunud sisukamaks ning kas seal on Contra aegadega võrreldes rohkem erinevaid arvamusi, teavad kohalikud minust paremini.
Munitsipaallehte ei saa teha nagu päris ajakirjandust
Praegu saan aga õiendada vana võla ning avalikult Contra ees vabandada. Tuleb välja, et munitsipaallehte ei saa teha nii, nagu tehakse päris ajakirjandust, sest siis lastakse sind lahti. Olen selles küsimuses eksinud, kuna üha enam tuleb signaale sellest, et Eesti poliitilises kultuuris juurduv põhimõte “võitja võtab kõik” tähendab valimiste võitjale ka munitsipaallehe ülevõtmist, mille lehekülgedele ilmub võime avalikult või varjatult kiitev materjal.
Loomulikult on tublisid erandeid (igaks juhuks ma ühtegi ei maini), ent me räägime tendentsist, et munitsipaallehed eemalduvad üha enam sellest, milline on Põhjamaades aktsepteeritud vaba ajakirjanduse mudel, mille poole 1990. aastatel püüdlesime. Olen kuulnud paljudest juhtumitest, kus omavalitsusele pole meeldinud maakonnalehe teemakajastus ning sellele vastukaaluks on asutatud oma “objektiivne” ja valla temaatikast “süvitsi” rääkiv väljaanne. Tundub, et ühelgi juhul pole vajaliku raha leidmine olnud probleem –selles aga peitubki probleem.
Kui mõni vallavanem või linnapea või parteid x sponsoreeriv ettevõtja annab raha vallalehe tegemiseks, siis siin pole vastuolu sõnavabaduse või ettevõtlusvabadusega, kui auditoorium teab, et tegemist on isiku/erakonna/valimisliidu häälekandjaga. Ent kui ajakirjandust matkiv, kuid sisult kallutatud munitsipaalleht ilmub maksumaksja rahadega, siis maksavad nad kinni ajupesu, ehkki sellisel juhul oleks nende õigustatud ootus, et munitsipaallehes saavad võrdselt sõna nii koalitsiooni kui opositsiooni esindajad.
Tegemist on süveneva demokraatiaprobleemiga
Vabandan võrdluse pärast, kuid see sarnaneks olukorraga, kus tasuta ühistranspordiga saavad sõita vaid koalitsiooni toetajad, opositsiooni toetajatele jääb vaid maksmise rõõm kohaliku omavalitsuse eelarve kaudu, sest sõidukid ei kulge n-ö pühast vaimust.
Tegemist on süveneva demokraatiaprobleemiga. Oletame hüpoteetiliselt, et ühes teises piiriäärses maakonnas on kolmteist omavalitsust, kes igaüks investeerib 4000 eurot aastas oma lehe tegemisse. Kokku saab sellest üle 50 000 euro maksumaksjate raha, mis on võetud turult selleks, et konkureerida päris ajakirjandusega valdkonnas, mida ise endale raha teeniv ajakirjandus teeb paremini, kajastamaks poliitilisi seisukohti. Tõsi, tõenäosusteooria järgi on väheusutav, et kõigis 13 omavalitsuses oleks võimul üks ja seesama erakond; samuti võib mõnes vallas ilmuda ka selline vallaleht, mis suudab kajastada objektiivselt kõiki vallaelanike seisukohti. Siiski peaks olema selge, millist ohtu selline tendents tähendab kodanikele, kui maakonnaleht peaks minema pankrotti ning jääksidki alles vaid needsamad vallalehed.
Mõne maakonnalehe pankrotistumine pole aga pelgalt hüpoteetiline stsenaarium. Kõigil Eesti maakonnalehtedel pole loota kontserni tuge ning kõigil kontserni ühinemata maakonnalehtedel ei ole jõukat omanikku või kirjastuslikke kõrvaltegevusi, millest kahjumit kandvat maakonnalehte finantseerida. Lisaks munitsipaallehtede tasuta levile mõjutab maakonnalehtede olukorda asjaolu, et munitsipaallehed on tulnud ka otsepostituse ja reklaamiturule.
Ebaõiglane konkurents
Ainult üks näide: eelpool nimetatud Urvaste vallalehes võib avaldada A4 formaadis reklaami 64 euro eest. Kui see pole ebaõiglane konkurents, siis mis see on?
Jah, kuulen juba hääli, mis ütlevad, et leidis kah, keda rünnata ning millist naeruväärset summat mainida. Võimalik, et mõne jaoks on 64 eurot naeruväärne raha. Minu jaoks mitte ning tegemist on näitega, mille varal saame illustreerida asjaolu, et munitsipaallehtede mudel ei toimi üksnes Ida-Virumaal ja Tallinnas, vaid ajab kenasti juuri ka Liivimaal.
Selguse mõttes sõnastan lõpetuseks kaks põhiteesi:
1) Kui ajaleht saab enamiku sissetulekust omavalitsuse/riigi eelarvest, on ta maksumaksja ees aruandekohuslane ning peab pakkuma arvamuste paljusust, mitte võimulolijate mõõdutundetut (või kavalalt doseeritud) kiitmist.
2) Kui ajaleht saab enamiku sissetulekust omavalitsuse/riigi eelarvest, ei peaks ta konkureerima reklaamiturul võrdsetel alustel kommertsväljaannetega, mis teenivad oma raha ise. Mõelgem hetkeks, kuidas on korraldatud reklaamimüügi temaatika Eesti Rahvusringhäälingus.
Seega: arvamuste paljusus ja aus konkurents. Praegu napib munitsipaallehtede kontekstis mõlemat.
Mis puutub aga Ess-soosse, siis tänu keskkonnaaktivistide võitlusele ning (nagu olen kuulnud) vaatamata keskkonnaameti passiivsusele, on soo tulevastele põlvedele alles jäänud.
Mart Raudsaare arvamuslugu on ilmunud 20. novembri ajalehes Postimees
i
MART RAUDSAAR, EALL tegevjuht
