Paadunud kassisõbrana pean alustama nördimapanevast tõsiasjast, et Eno Raud on oma “Naksitrallides” kasse üsna halvas valguses näidanud. Samas ei saa ma mööda vaadata tõsiasjast, et Palamuse Amatöörteatri nädal tagasi esietendunud nukulavastuse “Naksitrallid” tegelaste hulgas on kasse kõige rohkem. Neid on nii palju, et nendega mängib tervelt neli näitlejat, kusjuures üks neist peab lisaks kätele isegi pea appi võtma.
Aga peategelasteks on “Naksitrallides” siiski Naksitrallid ise ehk siis Muhv, Sammalhabe ja Kingpool, keda kehastavad Ingrid Juuse loodud nukkude abil Sirje Kiis, Jaanus Järs ja Riho Jaanuska. Ja hästi kehastavad. Aga ei maksa ka unustada, et Palamuse trupile on see mullu aprillis esietendunud “Sookolli ja sisaliku” järel juba teine nukulavastus. Selgemaks on näitlejatele vahepeal saanud mitte ainult nuku liigutamise tehnika, vaid ka hääle abil karakteri loomine. Sammalhabeme osatäitja Jaanus Järs kurtis ainult, et “Naksitrallide” multikas kippus liialt kuklas kummitama.
“No püüdsin küll pingsalt mitte Aarne Üksküla häält teha, aga ikka kukkus natuke tema moodi välja,” tunnistas Järs, kes justkui oma tegelaskujuga paremini samastumiseks ise ka habeme ette oli kasvatanud.
“Habe pole mul siiski teatri pärast,” kummutas Järs ajakirjaniku oletuse. „See on sellepärast, et Kuremaa ujulas suvevaheaeg algas. Mul tekkis viimasel ajal komme just ujulas habet ajada.”
Kui kolm peaosalist võivad lubada endale “luksust” keskenduda ainult ühele tegelaskujule, siis ülejäänud neli näitlejat — Laile Sukk, Anne Kütt, Raimo Kägo ja Aaro Tralla — peavad kord pärisinimeste ehk Kassitädi, Jätsitädi, Autojuhi ja Tuletõrjujana sirmi tagant välja tulema, kord liigutama sirmi taga ligemale veerandsajapealist kassikarja. Mõlema ülesandega saavad nad hästi hakkama. Eriti muljetavaldav on Aaro Tralla kehastatava Tuletõrjuja ilmumine lavastuse lõpus, mis paneb tükile natuke sürrimaigulise ja väga naljaka punkti. Ka nüüd, nädal pärast esietendust, on seda stseeni võimatu naerma hakkamata meenutada.
Töötab peaga
Mis kassidesse puutub, siis need on erinevalt teistest nukkudest Palamuse trupi mitme viimase lavastuse kostümeerija Janne Vaabla meisterdatud. Kahe nukulooja stiil on mõnevõrra erinev, aga kassid ongi selles lavastuses natuke teistmoodi, karikeeritud tegelased. Nad pole mitte malbed kodukiisud, vaid metsistunud röövlite mass. Eeldades, et masside liikuma panemisel võib näitlejatel kätest puudu tulla, tegi Janne lisaks käpik-kassidele ka ühe müts-kassi, mis käib etenduse ajal Raimo Kägo pähe. Kindlasti tuleb etenduse ajal peaga töötada ka teistel näitlejatel, aga Raimo teeb seda sõna otseses mõttes.
Nukuteater on tegelikult nagu jäämägi: see, mis sirmi tagant välja paistab, on ainult väike osa etendusest, suurem ports teatrit jääb sirmi varju.
“Ühed annavad teksti, teised võimlevad,” võtsid trupi liikmed sirmi taga toimuva lühidalt kokku.
Võimlemise all mõtlesid nad nukkude vahetamist, rekvisiitide käest kätte andmist, omavahelist kehakeeles suhtlemist ja muud seesugust. Aga tegelikult võib võimlemiseks nimetada kogu nukuetenduse mahamängimist, sest see on näitlejale päris suur füüsiline koormus. Jaanus Järsi hinnangul vähemalt neli korda suurem kui tavalises tükis mängimine. Konkreetselt tema jaoks teeb nukulavastuses mängimise raskemaks tema pikk kasv: sirmi kõrgus pannakse paika ju keskmise pikkusega näitlejate järgi, pikemad peavad aga selleks, et mitte sirmi tagant välja paista, mängima mingis ebamäärases poolpõlvitavas asendis. Aga nagu Järsi kogemus näitab, võib see ka millekski kasulik olla.
“Käisin Maarjamõisa tohtrite juure ja neelasin hobuseannustes glükoosamiini, aga põlvevaludest sain lahti hoopis tänu nukulavastuses mängimisele,” ütles Jaanus Järs ja soovitas seda “loodusesõber Sammalhabeme imeretsepti” ka kõigile teistele põlvevalu all kannatajatele.
Raamatu- ja looduselähedane
Kõik, kes teatritegemist lähemalt näinud, teavad, et mängutempo hoidmiseks peab näitlejatel tekst hästi peas olema. “Naksitrallide” esietendus kulges päris tempokalt.
“Seekord oli aus mäng: kõik tekstidega paberitükid, mis meil proovide ajal sirmi taha kinnitatud olid, viskasime kolm proovi enne esietendust minema,” ütles lavastaja Valdi Reinas.
Nagu ta enne esietendust tunnistas, oli tal alguses plaanis kõik neli Naksitrallide-raamatut üheks näitetükiks kokku kirjutada, aga see tuhin läks tal üsna ruttu üle.
“Kui kirjutama hakkasin, selgus, et raamatu sündmustikust on väga keeruline midagi välja jätta, ilma et tegevuse loogika kannatada saaks,” ütles Valdi Reinas. “Lõpuks piirdusin siiski esimese raamatu süzheega. Ja tekst sai üpris raamatulähedane.”
Nagu mulluses „Sookollis ja sisalikus”, nii on ka „Naksitrallides” tähtsal kohal loodusega kooskõlas elamise ja mõistlike kompromisside leidmise teema. “Sookolli ja sisaliku” liini jätkavad “Naksitrallid” aga muuski mõttes: kui mulluse lavastusega tähistati “Sookolli ja sisaliku” autori Aino Perviku 75. sünnipäeva, siis tänavusega “Naksitrallide” autori ja Aino Perviku kadunud abikaasa Eno Raua 80. sünniaastapäeva.
“Naksitralle” on Palamuse trupp nüüdseks mänginud kaks korda: teine etendus anti kodusaalis, st Palamuse rahvamajas möödunud reede hommikul. Kolmandat korda näidatakse tükki 12. juulil Laiuse lossivaremetes toimuval Eesti Rahva Päeval. Pikemale ringreisile lähevad “Naksitrallid” aga sügisel, kui koolid ja lasteaiad jälle tööle hakkavad.
“Kui Palamuse Amatöörteater hakkas oma esimese nukulavastusega “Sookoll ja sisalik” mööda Eestimaad ringi rändama, sai selgeks, et Eestis tuntakse puudust suurtest nukkudest, suurest nukulavast ja fanaatikutest, kes mitte ainult viitsivad, vaid ka tahavad lastele nukkudega mängida. Nii tundus üsna loomulik, et uuel aastal tuleb teha uus nukulavastus,” kirjutab lavastaja Valdi Reinas “Naksitrallide” kavalehel. Nüüd ongi uus lavastus valmis. Loodetavasti leiab see tänuväärse publiku nii Jõgevamaal kui ka kaugemal.
RIINA MÄGI
