Mõned inimesed ei mängi nukkudega isegi lapsepõlves, mõned jäävad aga nukusõbraks elu lõpuni. Jõgeval Betti Alveri muuseumis möödunud teisipäeval avatud näituse “Koosmäng. Aastaajad” autorid on just sellised elukestvad nukusõbrad.
Kui vahepeal väikeste eesti tüdrukute jaoks muid nukke peale Barbie vaat et ei eksisteerinudki, siis see näitus toob meieni “barbindusest” ja üldse poenukundusest oluliselt erineva maailma. Näitusenukud on kunstnike unikaallooming: nad kõnetavad vaatajat ja puudutavad tema hinge. Füüsilist puudutust, mis poenuku puhul tavaline, tuleb kunstnikunukkude puhul aga pigem vältida – need on mõeldud enamasti vaatamiseks.
“Ka selle näituse nukkudega võib mängida, aga ainult silmadega,” ütles näituse koostaja, Viljandi Kondase keskuse kunstnik-muuseumipedagoog Mare Hunt näituse avamisele tulnud lasteaialastele.
Kui mõned viljakamad nukumeistrid esinevad ka isikunäitustega, siis vähem viljakate nukutegijate jaoks on väljundiks ühisnäitused. Eesti nukutegijate esimene, 2009. aastal valminud ühisnäitus kandis pealkirja “Koosmäng” ning seda sai kahe aasta jooksul näha Viljandis, Pärnus, Tartus ja Tallinnas, aga ka piiri taga — Pihkvas ja Petseris. Näituse pealkiri vihjas autorite ühisjoonele — mängulustile.
Neli aastaaega korraga
Teine rändnäitus sai pealkirjaks “Koosmäng. Aastaajad”, sest inimesi, loomi ja linde kujutavaid nukke luues keskendusid kunstnikud aastaaegadega seotud meeleolude edasiandmisele. See näitus sai valmis 2011. aasta lõpus ning enne Jõgevat on seda näinud Kuressaare, Haapsalu, Pärnu, Rakvere, Võru, Tartu ja Tallinna nukuhuvilised.
“Eestimaale on omased neli aastaaega ja sellel näitusel saab korraga osa kõigist neljast,” ütles Mare Hunt. “Ehkki näitus on juba pikalt reisinud, oli jälle tore ja põnev nukke sisaldavaid kaste lahti pakkida. Igal pool sünnib see näitus uuesti, st kukub sõltuvalt ruumi eripärast natuke isemoodi välja.”
Alveri muuseumi näitusel on väljas 28 autori taiesed. Mare Hundi sõnul on autorite hulgas kõige rohkem teatrite kunstnik-butafoore, aga ka kujunduskunstnikke, raamatuillustraatoreid ja käsitöömeistreid. Enamik neist loob nukke vabast ajast, vaid Resa Tiitsmaa, Eesti ühe tuntuma nukulooja ja ehk veel mõne teise kohta võib öelda, et nukutellimuste täitmine võimaldab neil ära elada. Eraldi organisatsiooni nukuloojatel pole. Osa neist on siiski koondunud Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu nukumeistrite alaliitu.
Paljud autorid naudivad nuku loomise protsessi kui niisugust. Üks Jõgeva näitusel osalevatest autoritest, Vanemuise teatri kunstnik-butafoor Terje Kiho on näiteks öelnud: “Nukutegemine on kunst, pisut erilisem, kuna on kombineeritud mitmest kunstiliigist – maalist, graafikast, skulptuurist, butafooriast, õmbluskunstist kokku. See kõik on segatud õigetes kogustes, maitsestatud fantaasiaga ja kaunilt serveeritud.”
Kohvikarva karud
Mare Hundi arvates ongi kunstnik-butafooridel nukkude loomisel teiste erialade esindajate ees teatavad eelised ning nende nukud on tavaliselt tehniliselt üsna keerukad. Suurepäraseid ja vaimukaid ideid on suutelised genereerima ja teostama aga kõik. Mare Hunt tõi Alveri muuseumi väljapanekust näiteks Lembe Maria Sihvre nuku ja karud, mille kujundamisel sai kunstnik tõuke rahvuslikest tekstiilidest, Pille Pattaku sarja “Peajalgsete elust”, mille loomisel olid inspiratsiooniallikaks autori väikese poja joonistused, Grete Saluste põhiliselt vatiinist koosnevad uneloomad ning Evelin Rikma kompositsiooni “Karude piknik”, mis pühendatud kogu maailmas tähistatud mängukaru sajandale sünnipäevale.
“Evelin Rikma kompositsioon valmis Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli tekstiilieriala diplomitööna. Oma mängukarutüübi väljatöötamisega nägi autor väga palju vaeva,” ütles Mare Hunt. “Kahe karupere, ühe heledama ja teise tumedama meisterdamiseks on ta väga oskuslikult materjali valinud. Heledam katteriie on näiteks kohviga värvitud. Nii on saavutatud väga mõnus toon.”
“Karude piknik” on justkui korraks peatatud stseen nukufilmist. Ka Mare Rannaste on loonud mitu sellist uhket ja meeldejäävat kompositsiooni. Neist kaks on jõuluteemalised. Ühise pseudonüümi Aare Kask all esinevad Kaili Kask ja Maris Aare viivad aga vaataja tagasi vana aja laste (nn munakivitänava laste) kuldsesse lapsepõlve. Mine tea, kas need osalt kahe-, osalt kolmemõõtmelised pildid tänapäeva lapsi kõnetavadki, küll aga tekitavad need nostalgiat keskealistes ja vanemates inimestes.
“Õigupoolest näemegi me oma näituse külastajatena eelkõige täiskasvanuid,” tunnistas Mare Hunt.
Loomulikult on ka lapsed näitusel siiski teretulnud. Kuuldavasti käivadki lasteaedade ja koolide rühmad üsna usinasti Betti Alveri muuseumis ja naasevad sealt eredate elamustega. Unikaalseid nukke on Jõgeva suurtel ja väikestel kunstisõpradel aega vaadata 5. juunini.
Nukukunstnik Tiia Mets on nukkude loomise kohta öelnud: “See on nagu täiskasvanueas edasi mängimise võimalus, elu oma loodud maailmas, paremas kui “päris” maailm.”
i
RIINA MÄGI
