Teatris algab töö uue tükiga tavaliselt lugemisproovidest, kui näitlejad end näitemängu ja oma osasse n-ö sisse loevad. Kaks nädalat tagasi sai üks seesugune lugemisproov teoks ka Betti Alveri muuseumis: Jõgeva kooliteatri Liblikapüüdja noored näitlejad lugesid Karl Sakritsa värsket dramatiseeringut Alveri novellist “Kõmpa”.
“Olen alati kadedusega Palamuse poole vaadanud, sest sealsed tegijad on osanud omakandimehest kirjaniku Oskar Lutsu loomingu edukalt enda kasuks tööle panna,” ütles Betti Alveri muuseumi juhataja Toomas Muru “Kõmpa” lugemist sisse juhatades. “Ka Jõgeva identiteeti saaks Betti Alveri loomingu kaudu tugevdada ning selleks pakub võimalusi just tema novell “Kõmpa”. Seepärast tuligi mul mõte tellida Liblikapüüdja vilistlaselt Karl Sakritsalt novelli dramatiseering.”
“Kõmpa” ilmus esimest korda 1976. aasta novembris ajakirjas Looming ning Betti Alveri muuseum on selle 2011. aastal ka eraldi raamatuna üllitanud.
“Betti Alverit on peetud kosmopoliidiks, kelle looming tõukub maailmakultuurist ega oma erilist seost kohaliku olustikuga,” sõnas Toomas Muru. “”Kõmpa” on elavaks tõestuseks sellest, et sünnilinna teemad tal tegelikult ikka meeles mõlkusid: selle novelli tegevuspaigaks on äratuntavalt Jõgeva.”
Muru sõnul võib loo nimitegelases Oliveris ehk Kõmpas leida sarnaseid jooni Betti Alveri venna Martiniga. Temagi sattus alatasa mingitesse pahandustesse. Betti Alveri isa armastas aga, nagu jutustuses Oliveri isagi, perele ajalehti ja raamatuid ette lugeda.
“Kõmpas” on Muru sõnul palju sõnamängu ja keelerõõmu. Alver uuris novelli kirjutades Wiedemanni ja Saareste sõnaraamatuid ning pani neist inspireeritult täiel tuuril tööle oma sõnaloomemasina. Vähem keeletundlikku lugejat võib selline baroklikult toretsev keel häiridagi. Loo lõppu on nimetatud karnevalilikuks: vallandub pöörane sündmusteahel, mis viib tõelise puändini.
Kõnetab ka noori
“Eelkõige kõneleb “Kõmpa” iseendaks jäämisest,” ütles Toomas Muru. “Ja ajal, mil ühiskonnas oli kombeks, et kõike tehti koos ja keegi teistest ei erinenud, oli see tähendusrikas motiiv.”
Ehkki muuseumi juhataja rõhutas, et dramatiseeringu esimesel lugemisel erilist näitlemist ei peagi toimuma, sai publik Liblikapüüdja noorte etteastest tükati siiski ka teatrielamuse. “Kõmpa” tegelaskond koosneb ju eredatest ja iseloomuliku keelekasutusega karakteritest ning sellised inspireerivad näitlejaid. Nii hakkasidki tegelaskujud ja nendevahelised suhted juba lugemisproovil kenasti välja joonistuma.
Enne Betti Alveri muuseumi publiku ette tulemist olid Liblikapüüdja noored “Kõmpa” isekeskis kolm korda läbi lugenud.
“Kahtlesin algul sügavalt, kas selline iseäraliku keelekasutusega tekst tänapäeva noori kõnetab,” ütles Liblikapüüdja lavastaja Lianne Saage-Vahur. “Esimesel korral oligi omajagu pusserdamist. Aga kui keel omasemaks ja loo taustad lahti räägitud said, selgus, et lugu läheb noortele vägagi korda. Senini nad ei teadnudki, et “Kõmpas” kirjeldatud paigad kõik kunagi Jõgeval olemas olid.”
Ka Liblikapüüdja näitlejate nägudelt oli näha, et “Kõmpa” tekst neile korda läheb.
“Iga lugemiskorraga jõuavad mingid uued nüansid kohale ja see ongi põnev,” tõdes Meeri Rahn.
Nimitegelase teksti oli lavastaja lugeda andnud Tanmar Sirelile. Et Kõmpa on suurema osa ajast peaaegu tumm ja hakkab rääkima alles loo lõpus, pole selle tegelase kehastamine lihtne.
Suur kergendus
“Oli päris suur kergendus, kui lõpuks suu lahti teha ja rääkima hakata sain,” ütles Tanmar. “Senini pidin piirduma rohkem füüsiliste väljendusvahenditega.”
Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias lavastajaks õppiv Karl Sakrits ütles, et oli novelli “Kõmpa” lugedes ka varem mõelnud, et see võiks ühel päeval lavale jõuda. Seepärast oli ta meeldivalt üllatunud, kui Toomas Muru tegi Betti Alveri muuseumi nimel ettepaneku novellist dramatiseering kirjutada. Nii et veenda polnud Toomasel teda eriti vaja, küll aga pidi ta ise nuputama, kust nii mahuka töö jaoks aega võtta: õpingute kõrvalt ei kipu seda kuidagi üle jääma.
“”Kõmpa” on üsna huvitav teos juba oma vormilt,” ütles Karl Sakrits. “Kui novelli esimene pool on suuresti kirjeldav, siis teine pool on kirjutatud juba kohati päris draamateksti moodi otsekõnedes. Seega oli põhiküsimus, kuidas need osad omavahel ühtseks tervikuks ühildada. Tahtsin alles jätta võimalikult palju autoriteksti ning püüdsin selle puhul, mida tuli juurde või ümber kirjutada, anda endast parima, et jäljendada Alveri stiili. Aukartus autori ees oli muidugi suur. Teine keerukas probleem oli tegelaste paljusus. Kirjutatud teoses võib ju olla 30 või rohkemgi tegelast, kellest pooltel on ehk kogu teose vältel öelda vaid üks lause, kuid teatrilavale on seda ühe lühilavastuse jaoks liialt palju.”
Dramatiseeringu valmimisajast kulus Karlil suurem osa mitte kirjutamisele, vaid lugemisele ja veelkord lugemisele. Tema jaoks oli tähtis leida tekstist üles see oluline, mis võiks laval ellu ärgata, need sündmused, mis viivad lugu edasi.
“Praegu olen tulemusega rahul, aga ma ei välista, et aasta pärast oma dramatiseeringut üle lugedes hoian kahe käega peast kinni ja mõtlen, et oleks saanud ju hoopis paremini teha. Ma ju alles õpin ja sugugi mitte dramaturgiks, vaid lavastajaks,” ütles Karl Sakrits.
Samas polnud töö “Kõmpa” kallal talle esimene dramatiseerimiskogemus. Ta on ka varem nii Liblikapüüdja kui ka oma Viljandi koolitööde tarvis mõned dramatiseeringud teinud ning ka ühe algupärase näidendi kirjutanud. “Kõmpa” dramatiseeringu tegi ta sellise, millist tahaks isegi lavastada. Kõigepealt proovib selle peal lavastajakätt siiski Lianne Saage-Vahur.
Kus ja millal lavastust näha saab, seda on praegu veel vara öelda.
“Ma arvan, et “Kõmpast” võiks tulla vabaõhulavastus. Kui mängiksime siseruumides, näiteks kultuurikeskuses, siis kujuneks see ainult oma linna rahvast huvitavaks projektiks, vabaõhuetendused leiaksid aga ilmselt laiemat kõlapinda,” ütles Lianne Saage-Vahur. “Vabaõhuteatri tegemiseks vajame aga häid abilisi ja toetajaid, sest selline ettevõtmine on päris kallis.”
“Kõmpa”
*Betti Alveri novell, mis ilmus esimest korda ajakirja Looming 1976. aasta novembrinumbris.
*Selle teose eest pälvis autor Friedebert Tuglase novelliauhinna.
*Teoses on äratuntavaid viited Jõgeval eksisteerinud paikadele ja siin elanud inimestele.
*2011. aastal üllitas Betti Alveri muuseum “Kõmpa” eraldi raamatuna.
*2014. aastal valmis Karl Sakritsal Betti Alveri muuseumi tellimusel “Kõmpa” dramatiseering. Selle avalik lugemine leidis muuseumis aset 4. detsembril.
RIINA MÄGI
