Enne kohalikke valimisi on taaskord kerkinud üles mõte muuta valimisseadust, sedapuhku algatajaks erakondadeülene kodanikualgatus Noor Eesti. Noor Eesti tahab anda hääleõiguse ka lastele, keda täisikka jõudmiseni esindavad täiskasvanud – lapsevanem või seaduslik hooldaja. Kes on asja taga? Barbi Pilvre, Riina Vändre, Andrei Hvostov ja veel kümmekond ärksat ning tarka inimest.
Tõesõna, ootamatu ja tore, aga mõnikord (just viimasel ajal) on tunne, et poliitikud on vähemalt osa ühiskonnast letargiast üles raputanud. Või ehmatanud. Ilmselt häiritud õiglustundest tingituna. Ilmselt seetõttu, et enamikku poliitikuist tabab valituks osutununa nüri järjekindlusega ülbus, üleolekutunne oma valijast, riigist tervikuna ning absoluutne ignorantsus ühiskonna hääle suhtes. Lausa loll reegel. Lisaks veel sellele kõigele lisanduv absurdne populism.
Õiglane idee
Miks mulle Noor Eesti idee meeldib? Minu meelest on see lihtsalt õiglane, et iga siin sündinud inimene peab saama mõjutada poliitikat. Laps on väike. Aga tulevikus on ta passiga riigialam ning seega mitte ainult kodanik, vaid riigi ainus ressurss, mis sellele maalapile üldse mingi arengu tagab. Igasugune algatus, mis põlistab kodanikuühiskonda ja sealt tulenevaid väärtusi, on tervitatav. Täna rohkem kui kunagi varem. Poliitikud peavad arvestama nende inimestega, kes kasvatavad meie riigis uusi kodanikke. Poliitikud peavad arvestama liikumistega rohujuuretasandilt ning iga viimase kui kodanikualgatusega.
Lisaksin Noor Eestile omalt poolt meeldetuletusena idee, mille käisin siinsamas leheveergudel välja umbes kümme aastat tagasi: kui me valimisseadust juba muudame, tuleks teha veel üks muudatus ning võimaldada igale inimesele ka seaduslik protestihääl. See on, et kodanik saab hääletada kellegi poolt, keda ta usaldab, ning kellegi vastu, kes tema äranägemise kohaselt ühiskonda kiiva kisub, laiab, laamendab või lihtsalt oma süüdimatut karistamatusetunnet viljeleb.
Mäletan ühe tänasel päeval europoliitikuks pürginud seltsimehe toonast vastureaktsiooni ning isegi viha: protestihääl ei olevat tema arust edasiviiv, aga destruktiivne jõud. Vaidlen. Protestihääl võimaldab hakata vastu kõige hullematele populistidele juba enne, kui nad direktoritoolile üldse satuvadki. Võib-olla ka tõesti nii, nagu minu mõtet kommenteeritud on, olgu vastuhääle kaal kolmandik või pool poolthääle omast, ent igal juhul: matemaatika otsustab. Ja selle matemaatika taga on inimesed, keda järjekordselt kohalikku omavalitusse või riigikokku pürgiv sell ignoreerida ei saa ning – minugi poolest – omajagu kartma peab. Kartma seda, et ühiskondlikul õiglustundel tallamine viib vastuhäältega ära kas siis küünilise populismi, valija kergeusklikkuse või rumalusega võidetud hääled.
Nõuame endale kahte häält
Hääd inimesed, nõuame endale kahte häält, sest kahjuks toimetab kõrgeima võimu – rahva – peade kohal kontingent, keda seesama rahvas absoluutselt ei koti. Võetagu seda ettepanekuna, mida võiks kindlasti ühiskondlikult arutada. Ehk on siis kord võimalik lahti saada ka poliituljurite nõukogudeaegsest mentaliteedist, mis välistab riigi huvid ning kaitseb oma klanni taga peituvat tahet ja survet.
Enn Soosaar kahetses oma suurepärases raamatus „Nuripidine aastasada” täiesti õigustatult, et augustiputš 1991. aastal meie iseseisvusepürgimustele kasvõi ühekuist tagasilööki ei andnud. Tõepoolest, me oleksime näinud isikuliselt ära need inimesed, kes mingisse klanni kuulumise nimel on nõus alati ning ahvikiirusel värvi vahetama. Ning kellest paljud täna siiani kõrges poliitikas asjatavad.
Ehk suudaks valimissüsteemi muutmine, mis seadustaks protestihääle, seda vastikut seltskonda pisutki ohjeldada.
Artikkel ilmus ajalehe KesKus juulinumbris.
iii
JUKU-KALLE RAID, Ajalehe KesKus peatoimetaja
