“Fotograafiaga olen tegelnud lapsest peale,” ütles ülemöödunud nädalal Jõgeva linnaraamatukogus oma fotonäituse avanud Mihkel Vaher. “Ega siis, kui mina noor olin, oma elu huvitavamaks tegemiseks palju muid võimalusi olnud.”
Oma kolmandale isikunäitusele Mihkel Vaher pealkirja ei pannud. Küll aga ütles, et tegemist on teatud mõttes pühendusnäitusega.
“Pühendasin selle näituse oma tütardele Ilonale ja Ingritile, keda ma näen kahjuks tunduvalt harvemini, kui sooviksin. Soomes elaval Ingritil oli päeval, mil näituse avasin, just 34. sünnipäev,” ütles Mihkel Vaher.
Tal endal tuleb tuleval aastal ümmargune sünnipäev: ta saab seitsmekümneseks. Temasugune aastakümneid asjaga tegelnud mees on näinud fotograafias igasuguseid aegu. Õige mitme mustvalge fotoga teebki Mihkel näitusel kummarduse enda ning oma põlvkonna- ja huvikaaslaste noorusaega, kui ise kemikaale segati, filme ja pilte ilmutati ning kui kõik, mida öelda tahtsid, tuli ära öelda musta ja valge ning halli erinevate toonidega. Kõnealused pildid tõestavad, et mustvalge foto võib olla kaugelt kõnekam ja isegi “värvilisem” kui kehvapoolne värvifoto.
Mustvalgete fotode hulgas on üks maitsekas aktifoto — “Õrnus”. Kui allakirjutanule tundus, nagu oleks Mihkel omal ajal aktizhanri palju viljelnud, siis autor ise seda ei kinnitanud.
“Tegin aktifotosid küll, aga mitte palju,” ütles ta.
Ju olid need vähesed aktifotod siis nii väljapaistvad, et kinnistusid mällu kui Mihkli “firmamärk”. Nostalgilisi tagasivaateid minevikku teeb Mihkel Vaher ka värvifotode abil. Headeks näideteks selle kohta on “Ununenud sugupõlv”, mis kujutab vanu riste Torma kalmistul, “Aknasilm”, mis portreteerib lagunenud maja ja seal toimetavat kassi, või “Kusagil Pedja ääres”, millel näha üks idülliline paik, mis Mihkli sõnul nüüdseks liiga korda ja liiga “igavaks” tehtud.
Jõgeva madonna Helsingi Toomkirikus
Kahekümne näitusefoto hulgas on ka mõtlikke maastikke, vahvaid loomaportreid ja mõned huvitavad tehnilised katsetused. Näiteks “Südasuve” nime kandev lillepilt on tehtud monokkelobjektiiviga.
“1920. aastatel kasutati sellist objektiivi palju ja ka aastat kolmkümmend tagasi oli see üsna populaarne. Praegu kasutatakse seda vähe, kuigi see annab päris huvitava tulemuse,” ütles fotokunstnik. Tema sõnul on monokkelobjektiivil ainult üks lääts. Teravustada on selle abil suhteliselt raske, aga kui õigesti valgust tabada õnnestub, jääb pilt särav ja justkui “elus”.
“Reportaazhvõtteid minu näituselt otsida ei maksa, sest neid mulle teha ei meeldi,” ütles Mihkel. „Mina püüan pigem mingi kunstilise lähenemisnurga leida ning olemasolevat fotomaterjali natuke “miksida” ja “sättida”.” Näiteks laadapäeval Jõgeval kohatud noore ema väikese lapsega on ta fototöötlusprogrammi abil Helsingi Toomkirikusse tõstnud. Sellepärast, et tema meelest oli noor ema kuidagi madonnalik ning madonnapildid kuuluvad pigem kiriku interjööri kui suvalise taustaga linnakeskkonda.
Mihkel Vaheri näituse saatesõnaks on tema enda kirjutatud luuletus, milles ta oma senise elu lühidalt kokku võtab. Seal on muu hulgas juttu sellest, kuidas ta lapsena Lõunamere saarte vastu huvi tundis. Kauged maad huvitavad teda endiselt, ent praeguses vanuses ei hellita ta enam lootust, et ise mõnele teisele kontinendile satub. Näituselt leiab siiski ka paar Lõuna-Ameerikas tehtud pilti, ainult et nende autoriteks on Mihkli vanem tütar ja tütretütar.
Mõistatuslik kindluslinn
Tütretütre Peruus tehtud foto kujutab arvatavalt 15. sajandil inkade poolt mägedesse rajatud kindluslinna Machu Picchut, mis sunnib tänapäeva inimesi esitama suurt hulka küsimusi. Kuidas suutsid inkad, kes ei tundnud ratast ega rauda, tohututest kiviplokkidest hooned püsti panna? Kuidas suutsid nad välja mõelda nende plokkide keerulise ühendamissüsteemi, mis tagas ehitiste vastupidavuse maavärinatele? Miks kindluslinn lõpuks maha jäeti? Jne.
Mõtteainet annab Mihkli arvates ka tema tütre Boliivias tehtud pilt, millel võib näha väikest tüdrukut.
“Pildil oleva tüdruku rõivad on pärit Ameerika humanitaarabiorganisatsioonide poolt Boliiviasse toodud kolmkümmend aastat vanade hilpude hulgast, tema hambad on katki ning mänguasju pole ta oma noore elu jooksul üldse näinud, ent sellele vaatamata on ta rõõmus ega aja välismaalast nähes kätt pikale, et almust paluda,” ütles näituse autor. “Mõtlema paneb seegi, miks kõikvõimalikest maavaradest nagu tsink, tina, volfram, antimon, plii, hõbe ja kuld ääretult rikkas Boliivias inimesed ikkagi nii vaesed on.”
Ehkki vanus oleks Mihklil juba ammu pensionile minna lubanud, jäi ta puhkepalgaliseks alles aasta tagasi. Erialalt on ta elupõline elektrik, aga lisaks sellele on ta hobi korras parandanud fotoaparaate ja muid tarku tööriistu.
Pildistamisretkedel käib ka Mihkel nüüd moodsa digikaameraga. Mine tea, võib-olla poleks ta digitehnikale üle läinudki, aga filme enam igal pool ei ilmutata ja kui ilmutatakse, ei pruugi tulemus olla enam see, mis varem. Tegelikult meeldiks Mihklile pildistada sellise aparaadiga, mis suudaks ühest “klõpsustQ kohe kaks faili teha, st salvestaks samast pildist nii värvilise kui ka mustvalge versiooni, sest mustvalge pildimaailm võlub teda endiselt. Paraku pole sellist aparaati veel leiutatud.
Mihkel Vaheri näitus jääb linnaraamatukogu lugemissaalis avatuks 28. septembrini.
i
RIINA MÄGI
