Eesti ajaloos jõudis käesoleva aastaga kätte uus ajajärk, mille poole püüdlesime kogu senise taasiseseisvumisaja. Koos Euroopa ühisraha käibelevõtu ning OECDsse astumisega pole maailmas rohkem rahvusvahelisi koostöövorme, kus osalemine oleks meile põhimõtteliselt vajalik.
Teadmine, et enam pole minna kuhugi, mõjub rammestavalt. Mäletate ju, kui pärast meie Euroopa Liitu ja NATOsse vastuvõtmist küsiti, mis on Eesti järgmine suur eesmärk, mille poole püüelda? Ühest vastust sellele ei leitud ja kui sama küsimus esitada praegu, on tulemus ilmselt samuti üsna ebamäärane.
Riigi ja rahvuse eesmärgiks ei saa pidada elektriautode laadimisvõrgu rajamist või taristu ehitamist ülikiireks andmevahetuseks. Need on tööd, mis lihtsalt tuleb ära teha, nagu ka luua rongiühendus Berliiniga, remontida maanteid, parandada koolimajadel katuseid ning korraldada veel tuhat muud suuremat ja väiksemat asja.
Poliitilises plaanis ei ole ajutine koht ÜRO julgeolekunõukogus või poole aasta pikkune ELi eesistujamaaks olek teab mis ühiskondlikku pingutust väärivad eesmärgid. Aga mis siis on see ühine eesmärk, mis liidaks inimesi mõtlema ja tegutsema.
Uue eesmärgi otsingul
President Toomas Hendrik Ilves sõnastas Riigikogu praeguse koosseisu avaistungil, et Eesti järgmiseks eesmärgiks on “…kujundada meie riigist elukeskkond, kust omad ei lahku, kuhu tullakse võõrsilt kogemuse võrra rikkamana tagasi ja kus kõik Eesti sõbrad soovivad elada, end teostada ja meie ühist elu rikkamaks muuta”.
Küllap on riigipea poolt sõnastatu olnud meie eesmärk juba vähemalt paar kümnendit. ÜRO, Euroopa Nõukogu, Euroopa Liidu, NATO, Schengeni viisaruumi, euroala, OECD ja paljude teiste oluliste ja vähemtähtsate organisatsioonidega on Eesti liitunud mitte liitumise enda pärast, vaid selleks, et tagada riigile ja rahvale parem ja turvalisem elu.
Nüüd, kus oleme majandusliku edenemise, riigi turvalisuse ning poliitilise mõjukuse taganud parimal võimalikul viisil, on samahästi kui võimatu leida mingisugust järgmist „suurt eesmärki“, mida aga ikka ja jälle üritatakse sõnastada viisil, nagu omal ajal otsiti Eestile Nokiat.
Et see tegevus mitte kuhugi ei vii, tõestas juba president Arnold Rüütel, kelle patroneerimisel püüti eelmisel kümnendil tulutult sõlmida ühiskondlikku kokkulepet. Selle protsessi läbikukkumises süüdistati küll ükskõikseid poliitikuid, kuid tegelikult oli probleemiks koostajate ideepuudus ja elukaugus.
Eesti on oma arengus jõudnud punkti, kus tervet natsiooni ühendavaid konkreetseid eesmärke pole võimalik enam püstitada ilma, et sellele eelneks mingit vapustust. Kahtlemata on eesmärke palju, kuid need ei kuulu samasse kategooriasse, nagu omal ajal antud valikud – kas itta või läände, Euroopa Liitu või SRÜsse?
Hakkame normaalselt elama
Mis oli Jaapani eesmärk enne viimast maavärinat? Mis see on praegu, teame küll – ehitada laastatud riik ja majandus taas üles, et saaks jätkuda normaalne elu, nagu enne maavärinat ja hiidlainet.
Ka Eestis tuleb hakata elama normaalset elu ning loota, et meid ei taba katastroofid, mis rahva taas üheks liidaksid, nagu tihtipeale unistavalt õhatakse. Tuleb hakata elama sellist elu, kus poliitilisi otsuseid ei tehta nagu sõjaseisukorras, vaid kus osatakse ära kuulata ka teise poole argumendid ning ei häbeneta vastase paremust tunnistada.
Eesti on alates käesolevast aastast maailma riikide kõrgliigas. Olgugi et suhtume oma elustandardisse kriitiliselt ja ühiskondlik rikkus jääb maha maailma kõige jõukamatest demokraatlikest riikidest, oleme siiski jõudnud seltskonda, kuhu paljud rahvad ilmselt mitte iialgi ei pääse.
See muudab meie suhestumist maailmaga, see muudab Eesti poliitikat ja loodetavasti muudab see Eesti inimest oma juhtide vastu nõudlikumaks.
Valitsusel ei ole enam silme ees kõigile arusaadavat ning ühtlasi kõike vabandavat eesmärki. Veel paar aastat tagasi oli euro saamiseks kehtestatud Maastrichti kriteeriumide täitmise vajadusega võimalik põhjendada peaaegu kõike, mis majanduses ja rahanduses tehti või tegemata jäeti. Nüüd poliitikutele harjumuseks saanud ähvardamine enam ei tööta.
Ähvardamise asemel tuleb hakata inimestele selgitama, miks midagi tuleb teha või tegemata jätta ja inimestel peab olema oskus ja julgus küsida, nõuda avalikku arutelu. Näiteks miks tuleb anda 150 miljonit eurot eurotsooni hädalistele, selle asemel, et see raha hoopis kodumaa elu edendamiseks kasutada? Valitsusel on vedanud, et erinevalt Soomest ja Saksamaast on meil diskussioon sellel teemal kesine.
Aga see ei jää nii, sest aja edenedes põimuvad üle-euroopalised teemad üha enam Eesti sisepoliitikaga ning inimestel tekib harjumus ja oskus näha Euroopa asju Eesti kontekstis ja vastupidi.
Poliitikud kogevad õige pea, et kõrgliigasse pürgimisega seotud raskeid valikuid oli sisepoliitiliselt kordades lihtsam põhjendada kui jagada vastutust otsuste eest, mis tehakse suurema osa Euroopa jaoks kollektiivselt. Ministrid peavad põhjendama mitte ainult neid otsuseid, mida nad teevad kodumaal, vaid ka neid, mida nende kaasosalusel langetatakse Brüsselis.
Nüüd, kus Eesti ministrid ja saadikud istuvad ühes lauas Euroopa otsustajatega, ei ole enam võimalik midagi ajada müstiliste euronõuete kaela, sest me ise kuulume seltskonda, kes neid euronõudeid kehtestab.
i
ARVED BREIDAKS, ajakirjanik
