Eesti majandus seisis teises kvartalis praktiliselt paigal, kasvades eelmise kvartaliga võrreldes 0,1 protsenti. See jäi väiksemaks isegi kogu Euroopa keskmisest kasvust samal ajal, mis oli 0,3 protsenti ja kus on arvestatud ka majanduslangusest jätkuvalt puretud kriisiriikide tulemusi.
Eesti aastane majanduskasv 1,3 protsenti teises kvartalis on kõhnunud umbes sellisele tasemele nagu vanas, aeglases ja stagneerunud Euroopas tavaliselt kombeks. Ainult et Eesti pole veel selline vana ja rasvunud jõukas vanur, keda edasine kasv enam eriti puudutama ei peaks. Saksamaa kasvas samal ajal kvartaliga 0,7 protsenti. Samas, kristalselt aus olles on Euroopa aastases võrdluses ikkagi veel 0,7-protsendises majanduslanguses.
Vähemasti tähendavad need andmed Euroopas stabiliseerumise algust. Kahtlemata võib ja tulebki Eesti väikest majanduskasvu seostada väliskeskkonna nõrkusega. Aga kui nüüd numbritele tõsisemalt otsa vaadata (neile vähestele, mis koos majanduskasvu näitajatega avaldati), siis leiame sealt üsna priske ekspordi kasvu numbri: kaheksa protsenti. Seega ei saa kogu süüd ka väliskeskkonnale veeretada. Kuigi Soome ja Rootsi ei ole hetkel oma parimas vormis ning Soome majanduslangus on aastavõrdluses üle kahe protsendi, on eksport ikkagi siiani suhteliselt hästi vastu pidanud. Seega peab majanduse nõrkuse taga olema ka sisemaiseid tegureid, mis on omakorda muidugi pikalt kestnud välissurutise loogiline tagajärg. Kõige tõenäolisemalt jätkus ka teises kvartalis investeeringute langus, mida saab seletada ühelt poolt sellega, et eelmisel aastal tehti erakordselt palju investeeringuid nii riigisektoris kui erasektoris ning sel aastal on ära kadunud nii erakordsed kui ka ilmselt vähendatud veidi tavapäraseid investeeringuid. Väljavaade tulevikuks ei paistagi enam nii hea olevat, kui eelmisel aastal üsna petlike majanduskasvu numbrite taustal paista võis.
Teise kvartali olulisemad majandusnäitajad annavad kokku üsna tavatu pildi. Majanduse 1,3-protsendilise kasvuga kaasnes tööhõive 3,3-protsendine kasv. Seega, üha rohkem inimesi saab tööd, lisandväärtus kasvab nii tööhõive kasvust kui ka iseenda eelmistest kasvudest märgatavalt aeglasemalt, tootlikkus langeb ja palk, jällegi päris priskelt, suureneb. Ilmselgelt pole selline olukord kuigi pikalt jätkusuutlik ning küsimus on, millisest otsast kumm järele annab, kas nõrk majandusseis hakkab mõjutama tööturu näitajaid või täituvad optimistide ootused majanduskasvu taastumiseks?
Mina teisel poolaastal majanduses paranemist ei ootaks. Tavapäraselt on tööturu arengud ikkagi viitajaga protsess eelnenud majandusolukorra muutusele. Teisalt, paradoksaalsel kombel tundub hõive suurenemine olevat vähemasti osaliselt tehtud tulevase kasvu ootuses, sest päris olulise panuse hõive suurendamisse andis jaekaubanduse sektori laienemine.
Teine suurem töötajate juurdepalkaja oli tööstus. Need kaks sektorit olid ka peamised majanduskasvu vedurid teises kvartalis. Ettevõtete endi kindlustunde indikaatorid püsivad stabiilsed ning muutusi lähitulevikuks ei ennusta. Juhtivindikaatorid osundavad aga aasta lõpu poole Eestis pigem kergele pidurdumisele.
Kuigi Euroopas paistab vähemasti stabiliseerumine olevat silmapiiril, ei ootaks ma aasta teises pooles ka väliskeskkonnalt majanduskasvule märgatavat lisatuge.
i
RUTA ARUMÄE, SEB majandusanalüütik
