Käesolev 2017. aasta on pühendatud meie noortele talentidele. Suurimat tähelepanu pööratakse edukusele. Küsin nüüd, kas ainult see isikuomadus on tähtis ja kas ta saadakse kaasa sünnipäraselt või elukestva õppimise tagajärjel?
Kui veel 1980. aastate lastele kirjutati prille välja liiga suure lugemuse tõttu, siis praegu on selliseid lapsi väga vähe. Noored on täna üha rohkem ja rohkem hõivatud puutetundlike telefonide ja tahvelarvutitega. Kuhu edasi? Missugune võiks olla pilt aastal 2025? Kas siis tänased noorukid, vanemaks saanuna, mäletavad üldse, mis tunne on joosta paduvihmas mööda poriloike või mängida koos sõpradega trifaad? Uuringud igatahes näitavad, et lastel on raske keskenduda ühele kindlale tegevusele, kuna alatihti käib taskus värin. Öeldakse et nutitelefon mõjub lastele nagu alkohol. Leian, et see on suur probleem praeguses ühiskonnas, sellega tuleks tegeleda. Alustades vanematest, kes peaksid õppima, kuidas mitte lasta oma lastel neile pähe istuda. Sõnakuulmine tuleks uuesti au sisse tõsta.
President Kersti Kaljulaid on öelnud, et noored elavad täna ja kohe, nad ei mõtle tulevikule. Nad õpivad, töötavad, reisivad ja saavad lapsi rütmis, mis neile sobib. Kui pakutav palk on nende jaoks liiga väike, siis sellele tööle ei minda. Nad ei püsi ühel ametikohal kümme aastat nagu vanasti, vaid vahetavad töö- ja elukohti nii, nagu ise õigeks peavad. President mainis, et me peame arvestama tulevaste põlvede iseärasustega. Kuid mina arvan, et muutustega tuleks ainult mõistlikult kaasa minna. Minu arvates on enamik lapsi harjunud kõike oma vanemate käest saama. Meil Eestis on liiga palju noori, kes ei käi tööl ja elavad vanemate rahast. See on pikas perspektiivis suur probleem. Mis saab meie Eestimaast, kui noored ei käi tööl ja elavad põhiliselt toetustest?
Teismeliste kasvatamine on omaette kunst. Kõik tahavad olla head vanemad. Kuid mida need head vanemad teevad? Viivad kooli, trenni, toidavad, koristavad ja see nimekiri on lõputu. Ja see nagu olekski kõik ja sellest piisab. Ei. Kindlasti tuleks meie noortele õpetada rohkem teiste märkamist ja austust vanemate inimeste vastu. Oleme kõik näinud, et kui keegi lööb kedagi, siis pealtnägijad pigem pööravad pilgu ära, mitte keegi ei lähe vahele. Kas tõesti sellised noori tahamegi meie Eestis näha? Olen näinud, et need kõige lihtsamad ja kõige tavalisemad viisakusreeglid on täiesti ununenud. Tunnistan endale, et mõnikord ununeb minulgi teietamine või istekoha pakkumine. Juhin vanemate tähelepanu sellele, et nad kasvataksid oma lapsi nii, nagu nad ootavad, et noored nendega käituksid.
Millest veel kasu oleks? On olemas kodutütarde ja noorkotkaste organisatsioon, kus meie lapsed käivad, saavad kõlbelist kasvatust ja õpivad austama ning armastama isamaad. Olen seal õppinud tähtaegadest kinnipidamist, koostööd erinevate inimestega, sallivust, hoolivust, abivalmidust, julgust jääda iseendaks ja avaldada oma arvamust. Näiteks tegime neljakesi läbi 2015. aasta luureretke, mille pikkuseks oli üle 60 kilomeetri. Õppisime palju ja arendasime koostöövõimet. Meie tiimis oli üks inimene, kes ei jõudnud üldse käia ja virises kogu aeg. Ülesande täitmiseks ja metsast väljajõudmiseks pidime teda kogu aeg aitama ja rühmatööd tegema. Kui mõnes asjas ei läinud meil kõige paremini, siis ei hakanud me üksteise kallal õiendama, vaid leppisime kokku, et järgmine kord teeme paremini. Tagantjärele olen üsna kindel, et selline harjutamine aitab edukamalt hakkama saada igas olukorras. Soovitan meie kodutütarde organisatsiooni põhimõtteid kõigile kaaslastele. Noorus on enesekasvatamise aeg.
Loodan, et minu kõne pani teid mõtlema, mida võiks märgata ja parandada elus. Arvan, et paljud anded on küll kaasa antud, kuid noort inimest kujundab paljuski õppimine ja kogu ühiskond. Vanemad, lasteaiakasvatajad ja õpetajad on väga olulised, kuid kõige rohkem saab igaüks ära teha ise. Noored, kasvatage end.
HANNA HANST, Torma põhikooli 9. Klass
Hanna osales Jakobsoni kõnevõistlusel “Isamaa on meile püha”
