Käesolev mõtteavaldus on kantud ühest küljest ideedest, mis on viimase aasta jooksul Euroopa noortepoliitika maastikul tõusetunud, teisest küljest praktilisest vajadusest näha noortepoliitikat laiapõhjalisemalt kui ühe või teise ministeeriumi kitsa vastutusvaldkonnana.
Teema on järjest aktuaalsem
Esmalt tuleb rääkida noortepoliitika olemusest ja püüda mõista, miks on see olulisem teemavaldkond kui näiteks mõne huvi- või survegrupi tegutsemine Euroopa Liidu institutsioonide (peamiselt küll Komisjoni) juures. Oma olemuselt on noortepoliitika äärmiselt lai mõiste, kätkedes endas haridust, tööhõivet, tervist, sotsiaalvaldkonda, kultuuri, keskkonda, pere- ja eluasemepoliitikat. Peamine, miks antud teema enam ja enam aktuaalseks muutub, on ühiskonna vananemine, seda nii Eestis kui ka Euroopas tervikuna. Nendes tingimustes suurenevad ootused nooremaealistele; see tähendab, et üha noorematelt eeldatakse vastutuse võtmist ning aktiivsust ühiskonnas (näiteks poliitikute, tööandjate, kolmanda sektori organisatsioonide poolt). Laias plaanis on noortepoliitika ülesanne määratleda ning rakendada need teod, mida ühiskond saab teha ja peab tegema, et iga noor saaks tuge positiivseks enesemääratluseks, et suuta ning soovida võtta vastutust ja algatust ühiskonna arengu eest. Seega on tegemist tulevikku vaatava käsitlusega.
Noortepoliitika kujundajad
Noortepoliitika, nagu ka näiteks hariduspoliitika, peaks algse idee kohaselt lähtuma lähimuspõhimõttest ehk selle eest on vastutav iga liikmesriik, tsentraalset koordineerimist ei toimu. Tänane reaalsus paigutab noortepoliitika kujundamise küll de jure liikmesriikide pärusmaale, de facto on aga olukord pisut erinev. Euroopa Liidu noortepoliitika alane raamistik on kokku lepitud kuni aastani 2010, millele eelnevalt peab olema toimunud hindamine ning uue koostööraamistiku kokku leppimine (lõplik otsus tehakse Ministrite Nõukogus). Senini on kasutusel olnud avatud koordinatsioonimeetod, milles keskset rolli on mänginud Euroopa Komisjon (kuigi side liikmesriikidega on olnud pigem nõrk). Täna on aga näha, et on olemas soov muuta koordineerimine (mitte juhtimine või otsene kujundamine, sellest on veel esialgu vara rääkida) senisest tsentraliseeritumaks. Täiendavalt on kasutusele võetud mõiste “struktureeritud dialoog”, mis annab Komisjonile võimaluse minna mööda liikmesriikide vastavatest ministeeriumidest ning suhelda otse veel ühe olulise mängijaga areenil – noorteühenduste katusorganisatsioonidega (National Youth Councils), millel varem selline otsekontakt puudus. Kas see on midagi taunimisväärset? Otsustab haridusministeerium. Lõppkokkuvõttes on aga jätkuvalt iga liikmesriigi noortepoliitika elluviija riigi vastav ministeerium (Eestis on selleks Haridus- ja Teadusministeerium), Komisjonile jääb aga nn ülevaataja (supervisor) ja hindaja roll. Siinkohal on aga mõned olulised momendid. Kokku lepitakse järgneva kümne aasta strateegilised noortepoliitika prioriteedid, kaasates eelneva perioodi hindamisse lisaks liikmesriikidele ka iga riigi noorteühenduste katusorganisatsioone ning täiendavalt keskset Euroopa Liidu kolmanda sektori noortepoliitika eest seisjat — Euroopa Noortefoorumit. On liikmesriike, kus peetakse eelnevalt kokku lepitust küllalt täpselt kinni. See tähendab muuseas, et antud riigis on tugev koostöö ministeeriumi ning noorteühenduste katusorganisatsiooni vahel. Püüdes leida vastust küsimusele, kas senisest tsentraliseeritum noortepoliitika vastab noorte reaalsetele vajadustele, on vastus pigem jaatav. Komisjoni näol on olemas ülevaataja, kes jälgib eesmärkide elluviimist. Ministeeriumid on enam motiveeritud koostööks kolmanda sektori organisatsioonidega, seda eeskätt tänu struktureeritud dialoogi olemasolule. Omaette küsimus on muidugi, kas kokku lepitavad eesmärgid täidavad noorte ootusi või on tegemist ametnike tasandil lahendatava küsimusega. Vastuse leidmiseks tuleb aga tihendada koostööd noorteorganisatsioonide ja ministeeriumide vahel. Euroopa Liidu tasandile tuleb minna selgelt välja kujunenud seisukohaga ning olles ehk juba eelnevalt kas regioonist või mujalt endale liitlasi kaasanud.
JAAN URB, TÜ Euroopa Kolledži magistrant, Eesti Noorteühenduste Liidu välissuhete juht
