|
|
Möödunud nädalavahetusel Tallinnas peetud XI noorte laulu- ja tantsupidu tõi väljakujunenud peotavadesse uusi tuuli: tantsupeo etendused toimusid Kalevi staadioni asemel Lauluväljakul, laulupeokontserti ilmestas rokiblokk ning peoplatsil tegutses menukas ehtekoda. Paremat laulupeoilma poleks aga keegi tahtagi osanud. |
Tunnistan ausalt, et reedel ja laupäeval peetud tantsupidu ei õnnestunud mul ebasoodsate asjaolude kokkulangemisel vaadata ei kohapeal ega ka telerist. Ent pühapäevase rongkäigu eel kinnitasid küsitletud asjaosalised, et pidu oli ilus ja etendused läksid hästi. Proovid vaatamata roiutavale kuumusele samuti.
“Lapsed on hästi vastu pidanud, ehkki näiteks suur koondproov oli neile päris raske katsumus: seal tuli vaheldumisi kord kükitada, kord istuda, kord tõusta, kord mõne meetri kaupa siia-sinna nihkuda,” ütles Palamuse Gümnaasiumi kuuenda klassi tantsurühma juhendaja Sirje Kiis. “Täna hommikul mõni tantsija küll päris, kas rongkäik on tõesti kohustuslik, aga kui juba marssima hakatakse, küll siis haaravad melu ja elevus neidki.”
Folklooriseltsi Jõgevahe Pere neidude rühma ja Jõgeva Muusikakooli võimlejate juhendaja Marika Järvet tunnistas, et nii mõnelgi väikesel võimlejal kippus nädala keskel kodu- ja emmeigatsus peale tulema, ent pühapäeva hommikul olid piigad vapralt kinnitanud, et võiksid vabalt veel teisegi nädala Tallinnas olla.
Sirje ja Marika hinnangul oli peo repertuaar õnnestunult valitud: oli nii hingematvalt ilusaid kui ka särtsakaid etteasteid. Tantsupeo õige toimumispaik on mõlema kinnitusel aga ikka Kalevi staadion.
“Lauluväljakul pole pildil, mida vaataja näeb, õiget põhja ega õiget raami,” ütles Sirje Kiis. “Vaatajatest nägid tantsijate moodustatud kujundeid ainult need, kes laululava kõrgematel astmetel istusid, ning neidki segas tükati silme ees rippuv helitehnika. Tantsijatel polnud aga n-ö lavatagust ning esinemisjärge ootavate tantsijate platsiäärne sebimine kippus etenduse jälgimist segama.”
Oleks ammu vaja olnud
Jõgeva Gümnaasiumi õpetaja Maimu Valdmann, kes tegutses Jõgeva noorte ühes majutuspaigas, Tallinna 1. Internaatkoolis komandandina, ütles seevastu, et peokorraldajad täitsid tantsupidu Lauluväljakule tuues enese teadmata tema ammuse unistuse: tema meelest peavadki kaks pidu olema ühes kohas. Pealegi pole tants mingi spordiala, et seda staadionil peaks harrastama.
Tänavuse noortepeoga kaasnesid esimest korda kunsti- ja käsitöökonkursid ning peo ajal tegutses Lauluväljakul ehtekoda. See oli suur sopiline telk, kus sai vaadata konkursside paremaid töid ning loendamatute kogenud juhendajate käe all ise toredaid asju meisterdada.
“Juhendajatena tegutsevad siin imelised inimesed!” kinnitas üks leheveergudel nimetuks jääda soovinud Keila mees, kes koos pojaga sõlgede meisterdamisest täit mõnu tundis. “Miks ehtekoja käivitamisele küll alles nüüd tuldi! Sellist asja oleks võinud ammu teha! Loodan, et nüüd muutub see vähemalt traditsiooniks.”
Algajaid sõleseppi juhendas Jõgeva Gümnaasiumi tööõpetuse õpetaja Urmas Mikko. Üllataval kombel olid tema rahvarohkes töötoas ülekaalus õrnema soo esindajad, kes ei tundnud mingit hirmu plekikääride, näpitsate ja muude “meeste” tööriistade kasutamise ees. Tulemused üllatasid tegijaid endidki.
“Kel aega vaid veerand tundi, neil ma siia tulla ei soovita, sest vähema kui kahe tunniga sõlge naljalt valmis ei tee,” ütles Urmas Mikko. “Mõnel võib aga minna ka kaks päeva.”
Temal endal möödusid ehtekojas õpetusi jagades, vigu parandades ja õigeid töövõtteid demonstreerides tervelt neli pikka päeva. Niisamuti Põltsamaa Ühisgümnaasiumi käsitööõpetajal Eve Orol ja sama kooli õpilasel Sandra Siilbekil. Nemad õpetasid valmistama nõelviltimistehnikas ehteid.</span>
“Ehtekoda on osutunud pööraselt menukaks,” tunnistas Eve Oro. “Kõigil neljal päeval on telk käsitööhuvilisi täis olnud. Eriti hea meel on sellise paiga olemasolu üle algklassiõpilastest koosnevate kollektiivide juhendajatel: neil on nüüd ometigi koht, kuhu lapsed kasulikult aega veetma saata.”
Elamusi maa ja ilm
Muusikaõpetaja Mare Talve kinnitas Eve Oro sõnu: tema juhendatava Torma ja Sadala Põhikooli ühendatud mudilaskoori väikesed lauljad veetsid ehtekojas tõepoolest hulga toredaid tunde. Lisaks sellele jõudsid nad käia loomaaias, Pirital ja paljudes muudes huvitavates paikades.
“Isegi jalgupidi merre lubas õpetaja minna, ainult et mõnel lõppesid jalad alles ülalpool vöökohta ära,” ütles Mare Talve muiates. “Nii et mudilaskoori lauljad said Tallinnas oldud päevade jooksul tüki maad targemaks. Paljudele on see esimene pealinnas käik üldse.”
Laulupeo tipphetked saabusid seekord nn rokibloki ajal: just selles osas läksid kõik laulud kordamisele. Ning nagu kahe aasta tagusel üldlaulupeolgi, nautisid lauljad ja kuulajad (kuulu järgi olla viimased tulijad pääsmeta jäänud!) peo viimaste laulude vahel “lainete” tegemist: laululava viimastel astmetel seisjad tõstsid korraks käed ja võisid siis lummatult jälgida, kuidas ülestõstetud käte viirg merelainena sujuvalt väljaku ülemisse serva Gustav Ernesaksa monumendi juurde välja kandus. Kes pole “lainetaval” laululaval viibinud, võib-olla ei usu, aga tunne on seda vaadates ülev.
Siinkirjutaja jaoks saabus üks laulupeo ülevamaid ja emotsionaalsemaid hetki aga juba siis, kui mudilaskoorid päris kontserdi alguses lavale läksid. Laululava kõrgevõitu astmetel liikumiseks tuli väikestel lauljatel võtta eakohatult pikki samme, aga millise õhina ja veendumusega üheksa tuhat last — meie laulupidude tulevikutegijat — sellele vaatamata laulukaare alla tõusis!
i
RIINA MÄGI
