Kuremaal teoks saanud noortekohvikus kohtusid huvilised maailmarändurist kirjaniku Roy Strideriga. Roy jutustas noortele, et kõige olulisem on olla hea inimene ja kontrollida oma meelt. See on küll raske, aga võimalik.
Laupäeva õhtul oli Kuremaal külalist ootamas paarkümmend noort: noortekohvikusse pidi saabuma Roy Strider. Külalist tuli kaua oodata, juba muretseti, et äkki läks ta Kuremaa asemel hoopis Kuremäele?
Sel korral nii ei läinud. Ühel hetkel seisis kauaoodatud külaline uksel. “Olen inimene ja tegelen inimeseks olemisega,” tutvustas külaline ennast. “Ma mõtlesin, et näitan filmi ja pakun teed,” teatas Roy ennast sisse sättides. See oli ökoloogiliselt puhas must tee otse Himaalajast Sikkimi piirkonnast.
Film riigist, mida enam ei ole
Maailmaränduril oli kaasas üks eriti põnev film, mis pärineb 1971. aastast ja oli üle 30 aasta kadunud.
“Arvati, et planeedil Maa sellist teost enam ei eksisteeri,” lisas Roy loole põnevust. 2009. aastal leiti ajaloolised kaadrirullid ühe teadlase kodust. See mees oli suur Aasia-huviline ning tema raamatukogu ja arhiiv üüratu. Pärast mehe surma asuti tema materjale uurima ning leitigi ka need juba unustusehõlma vajunud filmirullid, mis kaader kaadri haaval taastati ja digitaliseeriti.
Salapärase filmi pealkiri on “Sikkim”. See on lugu ühest väikesest budistlikust kuningriigist, mida enam ei eksisteeri. India väed marssisid Saaremaa suurusesse riiki ning okupeerisid alad vaevata. “Sikkimi kuningriigi relvastuseks olid ainult musketid, nendega just India sõjaväe vastu ei võitle,” jutustas Roy.
Film räägib loo kuningriigist enne okupeerimist, mägedes elavate rahvaste elust ja usust, õitsenguajast, mil riigis valitses rahu ja tasakaal. Pikalt peatutakse lastel ning toonasel kooliharidusel. Kuningriik kulutas aastas 25 protsenti eelarvest haridusele. Kohale olid kutsutud parimad Inglise päritolu õpetajannad. “Kui Eesti riik kulutaks 25 protsenti eelarvest haridusele, oleksime kõik juba doktorid,” nentis Roy pärast tund aega kestnud filmi.
“See on õpetlik lugu, et kõik on pidevas muutumises ja mitte miski pole püsiv,” võttis Roy filmi mõtte kokku, rõhutades, et seda on oluline silmas pidada ja meeles hoida. Inimese häda seisnebki usus, et kõik on igavene.
Kes on mina?
“Olen Tiibeti budismi järgija,” tunnistas Roy. Budismis on mitmeid põhimõtteid, mis on lääne inimesel võõrad. Buddha, kes elas 2500 aastat tagasi, leidis, et kõik asjad, nähtused ja olendi on oma olemuselt tühjad. Mitte nagu tühi tünn, vaid ilma tuumata asi. “Kui otsime, mis moodustab minu, Roy, siis seda ei ole,” tõi külaline näite.
“Kas jakk, juuksed, kõne ja mõtted on mina,” kutsus Roy kuulajaid kaasa mõtlema. “Kui võtta pahmakas juukseid, siis see pole mina,” sikutas Roy oma lühikesi kiharaid. Lahendus on see, et tuleb endale vähem tähelepanu pöörata. Püüd teistele head teha toodab maailma positiivset energiat. Peab olema usaldus, ilma selleta ei saa eksisteerida. Mõtlematu tegu ei too kaasa usaldust. Tuleb teha teistele head, siis on ka meil hea olla. Kui tahame kõike endale, siis on kõik õnnetud. Paljud käivad koolis ning nende jaoks on õppimine, hea haridus ja korralik elukutse kõige tähtsamad.
“See on hea, aga pole siiski kõige tähtsam,” tõdes Roy. Võimalikult palju raha ei tee õnnelikuks. Kõige tähtsam maailmas on olla hea inimene. Mis kasu on heast hariduses ja näiteks advokaadiametist New Yorgis, kui see ei tee ei ennast ega teisi inimesi õnnelikuks? “Õnn on sisemine rahu, siis jääte igas olukorras rahulikuks,” teab Roy õnne valemit.
Elulised küsimused
Külaline jutustas loo, kuidas ta juba väikesena mõtles, mis peitub tähtede taga. Ta elas koos ema, isa ja õega Põlvas kahetoalises korteris korterelamu kolmandal korrusel. Neil oli pisike köök ja elutuba, maja taga algas Intsikurmu mets. Magamistoas oli suur kägisevate vedrudega voodi. “Oli november, lumi maas ja temperatuur miinustes,” meenutas Roy aknast välja vaadates. “Lamasin selili vanemate kägiseval kušetil, vaatasin tähti ja küsisin endalt, mis on nende tähtede taga – must kosmos?! Aga mis on musta kosmose taga?”
Väike poiss kujutas ette, et kuskil kosmose lõpus on okstraat või sein, mille taga saab maailmaruum läbi. “Aga mis oleks siis selle seina taga,” ei andnud mõtted talle rahu. Roy ohkas kavalalt: “Sain aru, et olen millegi tähtsa jälil.”
Kolmeaastasele poisile sai selgeks, et talle on tahetud hambasse puhuda. Esiteks ei saanud ju olla olemas aega. Kui on aeg, siis peab see kuskil otsa saama. Kuid seda kohta ei oska tänaseni keegi näidata. Samamoodi ei saa olla ruumi, sest pole teada kohta, kus see otsa saaks. Uudishimulik poiss hakkas emalt pärima, mis on Suure Vankri taga. Kärsitu ja teadmatuses ema vastas: “Mina ei tea…ah, ära küsi, paned mu pea valutama.”
Hiljem kutsus ema kohale Tõravere observatooriumi täheteadlased. “Mäletan seda hästi, ema oli katnud pidulike toitudega laua, kartulisalat ja muu. Korraga prantsatas keset seda lauda alla lühter – kukkus kõmdi alla!” on Royl vahejuhtum eredalt meeles.
Koos teadlastega lapati venekeelseid atlasi, kuid poiss ei jäänud rahule. Küsimusele, mis on kosmoses planeetide ja tähtede taga, ei osanud teadlased vastata. Sellest lähtuvalt jõudis poiss arusaamisele, et kõik on tühi ja näiline.
Stockmanni kaubamajast dalai-laama juurde
“Vahepeal ei vaevanud ma nii keeruliste küsimustega oma pead, mängisin Vennaskonnas pikka aega kitarri.”
Kuni hetkeni, kui Roy Stockmanni hulludelt päevadelt ostetud piletitega Indiasse pruudile külla sõitis. Tüdruk oli läinud kuueks kuuks praktikale. “Ega mul mingit huvi Indiasse minna ei olnud, lihtsam oleks olnud otsida uus pruut,” tunnistas ta oma toonaseid mõtteid.
Indiasse jõudes ootas ees tõeline šokk. “Mõtlesin, et kuidas saab selline koht üldse maailmas eksisteerida,” jutustas Roy. Harjumisega läks üksjagu aega. Kui juba Indiasse mindud, siis otsustas Roy avastada Nepaali. “Ma ei teadnud kohalikest midagi, arvasin, et seal elavad loomanahkades lumeinimesed kuskil kivist koobastes,” meenutas Roy.
Sel ajal oli Nepaalis kodusõda ning Roygi jäi kuulirahe alla. Õnneks tärises kuulipilduja kilomeetri kauguselt alt orust. Pihta ei saanud, aga suured oksad langesid küll pea kohal. Kohalikud ei märganud, et tegemist on turistiga. Turistid on pühad, sest nad toovad raha sisse. “Seal on levinud kolm usku — budism, hinduism ja turism,” nentis Roy humoorikalt. Nepaalist viis rännak sujuvalt Tiibetisse. Kuu aega uue kultuuri keskel ja suhtlemine kohalikega tekitas huvi. “Minust sai dalai-laama õpilane,” võttis Roy oma eksirännakud kokku. See oli rõõmus taasleidmine. “Olen kogu aeg maailma niimoodi mõtestanud, aga pole süvenenud selle lahtimuukimisele,” tunnistas ta.
i
Roy Strider:
Kodanikunimega Roy Strider;
Sündinud 1974. aastal;
Kitarrist, mänginud ansamblis Vennaskond;
Kirjutab raamatuid ja artikleid;
2008. aastal pälvis raamatuga “Himaalaja jutud” Eesti reisikirjanduse peaauhinna;
Elab Lõuna-Eestis, kasvatab kodus enam kui 30 lindu ja looma.
i
MARGE TASUR
