(Järg 4. augustil ilmunud osale)
Jõululaupäev, mis seekord pühapäeva peale sattus, oli lumetu ja vesine. Endel andis mulle kord vaadata üht ilusat saksakeelset lasteraamatut. Küll seal olid ilusad pildid ja jutud jõulukirikust ja talvisest loodusest. Nüüd olid jõulud meile minevik.
Taas vesised ja rõõmutud jõulud
Tõin endisest oma talu metsast siiski jõulukuuse, kuigi ema sellest ei hoolinud, kui isa on vangilaagris. Valasin ka lambarasvast mõne küünla ja riputasin kuuse külge klaasist kanaarilinnu, mis meil endistest aegadest alles oli. Jõulutoiduks keetis ema soolalihaga kapsaid ja ta oli teinud ka peedisiirupiga piparkooke. Tuletasime isa meelde ja palusime jumalat (keda vist küll ei ole), et isal ka midagi süüa oleks.
Me ei teadnud ju, palju isa meie saadetud pakkidest üldse kätte sai, sest kriminaalkurjategijad, kellel vabalt tegutseda lasti, võtsid sageli kõik ära. Valvurid tegid, et ei näe ega kuule, sest nad said ka ise röövitust osa.
Juhtusin emale rääkima, et koolis on üks poiss, kelle nimi on Otto Träss. Ema ütles, et ta peaks olema Richard Raba kasupoeg ja sel Ottol on ka veel vend Heino. Richardi oma laps Silja olevat veel väike. Koolis uurisin ja selgus, et Otto ongi sugulane ja Richardi kasupoeg. Nüüd oli mul koolis vähemalt üks inimene, kellega rääkida julgesin.
Meie kooli uuel direktoril Kaarel Kotsaril oli aasta lõpus sünnipäev. See mees oli Elvast pärit ja ta õppis ülikoolis ajalugu. Endine direktor Seeru kadus, Kotsaril oli aga näost ja olekust näha, et on kommunist.
Jaanuaris 1951 selgus, et see aasta toob meile palju uut. Kevadel lubati meilt loomad ära võtta ja meiegi peame kolhoosi astuma.
Kägrad rääkisid, et lähevad meilt varsti ära. Neile oli kolhoos lubanud müüa ühe Siberisse saadetud pere taluhooned Kärksi külas. Eks meie saun olnudki nende perele väike, aga mina küll küüditatu tallu elama ei läheks.
Seiklus hilisõhtuses Tartus
Kolmekuningapäev oli tuisune. Poleks tahtnud ninagi toast välja torgata, aga aitasin emal loomi talitada.
8. jaanuaril algas koolis uus õppeveerand. Ajasin Otto Trässiga juttu. Temagi ei teadnud, milline süü kinniviidutele on pandud, aga ta oli kuulnud, et oli mingi riigivastane laste organisatsioon. Arutasime omavahel sedagi, et pole kindel, et ühel päeval meilegi järele ei tulda.
Tartus oli sageli näha pikki suhkrusabasid, müüdi vaid pool kilo korraga.
Ühel laupäeval käisin 2. keskkooli nääripeol. Mina ei osanud tantsida ja häbenesin ka oma riideid, mis olid ema kootud ja õmmeldud. Tulime ühe teise poisi, Endel Lehtojaga sealt varem ära. Läksime veel Näituse tänava kohvikusse ja tellisime seal kahe peale pudeli kohvilikööri. Mul ei tulnud varem meeldegi, et seal kohvikus töötas minu onupoja naine Õie Kont. Nende juures Vägeval olime sõja ajal lahingute eest varjul. Õie tõigi meile likööri lauale.
Koju läksin öise Pihkva rongiga.
Järgmisel nädalal tuli koolis selle tüdrukutekooli peo pärast pahandusi, sest tantsiti foksi ja tangot, mis nõukogude noortele ei sobi! Meie kooli orkestripoistele, kes seal mängisid, tehti kõva peapesu.
Järgneb
i
PAUL TOOTS
