Möödunud teisipäevaks oli õpetaja Merle Haossar, kes Tabiveres lisaainena majandusõpetust annab, välja selgitanud, kelle tööd Tabivere aleviku asutustes sellel päeval võimalik jälgida oleks. Nende ametite hulgast tegid noored oma valiku.
Gümnaasiumi eelviimane klass on sel õppeaastal üpris pisike — viis õpilast, kellest pealegi üks noormees just teisipäeval koolist puuduma pidi. Nii sai Karmen Juhkam endale vallamajas koguni kaks huviobjekti. Ta nägi, millega tegelevad vallasekretär Endla Suvi ja valla raamatupidaja Ene Volk.
“Üks on küll kindel — raamatupidaja amet ei sobiks mulle,” tõdes Karmen pärast paaritunnist töövarjuks olemist. “Mu ema töötab samuti raamatupidajana ja see töö päris võõras ei ole. Aga tegelda keerulise ja vastutusrikka tööga ruumis, kust väga palju rahvast oma probleemidega läbi käib… Loomulikult on iga amet õpitav, aga… liiga palju numbreid minu jaoks! ”
Vallasekretäri konkreetsest tööst ei olnud nii põgusa jälgimisega võimalik täit ettekujutust saada. Sama kinnitas ka seda ametit pidav Endla Suvi. “Üks osa minu tööst on mõne juriidilise dokumendi koostamine. Kõrvalseisja ei pruugi aru saada, mida konkreetselt ma seal arvutis parasjagu teen. Ja kui juhtuks, et mõni vallakodanik tuleks delikaatse probleemiga, kuhu ta kolmandat inimest juurde ei taha, siis peaksin töövarju ju selleks ajaks hoopis välja saatma,” tõdes vallasekretär, lisades, et ta vähemalt rääkis Karmenile võimalikult palju oma igapäevatööst, tutvustas kogu vallavalitsuse tööd ja ruume.
Ootamatult lihtne või liiga kurb
Kaili Gutmanil oli võimalus paar tundi raamatuid laenutada, vastava arvutiprogrammiga tutvuda ja lugejatega suhelda. Raamatukogu on Tabiveres koht, kus on pidevalt elu, küsimist-kostmist ja “sebimist”. Et tegutsetakse vallamaja, arstipunkti, postkontori ja veel mitme asutusega ühe katuse all, liigub siin päev läbi rahvast. Suhelda ja tegelda tuleb nii kirjasõnasoovijate kui teistegi külastajatega, kes siin bussiaega parajaks teevad või mõnda teise asutusse jutulesaamiseks järge ootavad. Harvad pole needki juhtumid, kui raamatukogutöötajale oma muret kurtma tullakse või nõu soovitakse asjus, mis raamatumaailmast kaugel. Anne Aunap ja Tiina Teder leidsid siiski mahti töövarjuga tegelda ja lubasid tal seda ametit omal käel proovida.
“Selgus, et on lihtsam, kui ma arvasin,” tunnistas Kaili ja lisas, et kuigi see amet teda praegu väga ei tõmba, oleks ta nõus selle korralikult selgeks õppima ja näiteks suvevaheajal kuukese praktiseerima, kui talle seda võimalust pakutaks.
Klientidepuudust ei olnud tol päeval ka sotsiaaltöötajal Eve Tepaskendil, keda “varjutas” Karin Siim. “Selle aja sees, kui mina seal olin, käis viis inimest. Mind hämmastas, kui palju kulus mõnele inimesele aega. Näiteks kui oli tegemist ravimikulutuste kompenseerimisega, tuli töötajal tegelda tohutu dokumendikaustaga. Sotsiaaltöötaja peab ka väga hea suhtleja olema ja seda Eve Tepaskent kindlasti on. Aga on näha, et mõni tuleb sinna ka lihtsalt suhtlemise pärast ja raiskab aega, mida töötajal paberimajanduse peale nagunii palju kulub,” jagas Karin muljeid, tõdedes, et selle töö miinus ongi tema silmis tohutu paberitöö. “Et tegemist on toimetulekuprobleemidega, näeb selles ametis palju elule alla jäänuid. Arvan, et mul hakkaks inimestest liiga kahju, aga ma ei saaks neile ju ametnikuna kõiges ja alati vastu tulla,” tunnistas Karin.
Hommepäev hakkaks tööle!
Reipa ja särasilmsena jõudis majandustundi tagasi Kristjan Laas, kes tutvus vabaajakeskuse administraatori tööga.
“Seal oli parajasti huvitav probleem lahendada — memmede tantsurühm planeeris oma juubelipidu. Neil oli vaja administraatori abiga peo menüü paika panna. Räägiti ka õhtu kultuuriprogrammist ja mul oli mitu korda kange tahtmine oma abi pakkuda. Hea, et ma siiski suu kinni hoidsin, äkki oleks julgus otsustaval hetkel üles öelnud,” rääkis Kristjan, kes ei varjanudki, et tema tulevikuplaanid kultuuritööga seotud on. Rõõmsa ja hakkaja noormehega juhtus ka vahva aps. Nimelt eksis õpetaja Haossar administraatori eesnimega, juhtumisi oli aga tantsumemmede hulgas olemas just sellise eesnimega proua ja temale Kristjan end töövarjuna tutvustaski. Kristjan on nimelt Tabiveres uustulnuk ja kümme aastat hoopis pealinnas koolis käinud.
“Segadus klaariti küll kohe, aga mõelda, kui ma oleksingi temale töövarju teinud: memmedel tuli ju pärast tantsuproov,” oli noormees elevil. Ka administraator Linda Amjärv ei olnud kitsi Kristjanile oma ametit tutvustama.
Õppida tundma reaalset elu
“Majandusõpetus koosneb üsna suures osas ka teooriast ja definitsioonidest, aga kõige selle kõrval on minu arvates oluline õppida tundma reaalset elu.
Elukutsevalik on lihtsam, kui noor inimene teab, milleks tal eeldusi on ja mida ta on suuteline õppima. Näiteks kas sobib töö, mis kaheksaks tunniks laua taha sunnib, kas on organisaatorivõimeid jne. Paljud unistavad, et teevad täiskasvanuna oma firma. Aga milliseid oskusi ühe firma juhtimine eeldab, ei kujutata sageli ette. Isegi hulgast rahast ei piisa, kui ei osata tööd korraldada, alluvatele ülesandeid jagada, ladusalt klientidega suhelda,” rääkis Merle Haossar, kes viis aastat Tabivere Gümnaasiumi eelviimasele klassile majandusõpet andnud on. Et noor inimene võimalikult paljudest elualadest ja ametitest ettekujutuse saaks, otsib ta enda sõnul pidevalt erinevatel aladel tegutsevaid inimesi, kes majandustundi oma tööst rääkima tuleksid. Nende hulgas on olnud füüsilisest isikust ettevõtjaid, ka keskeas elukutset vahetanud inimesi ja mitmeid aastaid välismaal töötanud ja Eestisse naasnud noori. On käidud ka paljudes ettevõtetes külas.
“Minu eesmärk on tõesti neid reaalse eluga pisutki kurssi viia. Noor inimene tahaks ju kõike ja kohe saavutada, kiiresti edukaks, targaks ja rikkaks saada. Sellist suhtumist soosivad paraku meie klantsajakirjad. Püüan neile selgeks teha, et midagi ei juhtu, kui kohe hästi ei lähe, kui ka esimesel katsel õiget elukutset ei vali. Minu arvates pole enese leidmiseks paha ka mõned aastad välismaal olla, mitut tööd proovida. Koju tagasi tulles on maailmapilt avaram, elujulgus ja usk endasse suurem. Oleks hea, kui paarikümneaastane mõistaks, et tal on tõepoolest kõik veel ees ja oma elu võib muuta veel neljakümneseltki.”
KAIE NÕLVAK
