Käes on kutse- ja kõrgkoolidesse sisseastumise aeg ning iga noore peas vasardavad küsimused, mida edasi teha, mida õppida ja kuidas end tööturul maksma panna.
Mäletan, et kui seitse aastat tagasi keskkooli lõpetasin, küsisin endalt samamoodi, mis küll ometi saab. Kui pool minust tahtis kohe edasi õppima minna, siis teine pool tahtis korraks aja maha võtta, veidi puhata ning siis edasi minna. 12 aastat järjest koolipinki nühkida pole naljaasi ning seega tundus hea mõte aastaga endas selgusele jõuda. Tihtipeale vaadatakse vabale aastale veidi viltu, olgugi et selles pole tegelikult midagi halba, hoopis vastupidi. Vaba aasta annab võimaluse lugeda, iseseisvalt õppida, ringi reisida ja silmaringi avardada. Võib-olla leiab aasta jooksul hobi, millesse kooliajal polnud võimalik panustada. 365 päeva annab miljon võimalust arenemiseks, tuleb vaid veidi pingutada.
Peadpööritavad võimalused
Tegelikult sai üsna ruttu selgeks, et mul polnud vaja selgusele milleski jõuda ja juba sügisel olin taas koolipingis. Leidsin enda jaoks esmapilgul õigena näiva eriala, kuid aastaga suutsin ümber mõelda ja järgmisel sügisel olin taas uues koolis. Tihti arvatakse, et eriala vahetamine on omane lumehelbekestele, kes ei suuda ühes paigas kaua püsida ja solvumiste-pettumuste saatel uksi paugutavad. Selle asemel tasub mõelda, et oskus rahulolematust väljendada on omaette julgus, sest vastu tahtmist ebameeldivat eriala õppida ja sellega hiljem leiba teenida näitab pigem nõrkust õigel ajal „ei” öelda. Inimene, kes õpib, mis talle meeldib ja hiljem oma erialal seetõttu edukaks saab, pole nõrk, vaid tugev nii ettevõttele kui ka iseendale.
Ilmselt ajavad õppekavad, pakutavad erialad ja koolide tutvustused pea sassi. Esmapilgul ei tea, kuhu vaadata, mida teha või kuhu minna. Võib-olla tahaks kõike, aga võib-olla üldse mitte midagi. Sellisel juhul tasub võtta aeg meelepäraste õppekavade läbitöötamiseks ja uurimiseks.
Need potentsiaalitud erialad
Olgugi et igal aastal pärast koolide lõppu avaldatakse nimekirju tasuvatest õppekohtadest, vajaminevatest ametitest ja peapööritavaid potentsiaalseid tööpakkumisi, ei tohiks pelgalt numbritest ja nimekirjadest end segada lasta. Jah, raha on tore küll, kuid kas see kaalub üles õnnetud tööpäevad ja vastumeelse eriala? Rääkides Jõgevamaa gümnaasiumi õpetajaga, tõdes ka tema, et tänapäeva noored on õnneks nii targad, et pelgalt rahanumbrid neid vastumeelset tööd tegema ei sunni. Kui mõtted on head ja tahe olemas, võib ka kõige potentsiaalitumaks hinnatud erialal end üles töötada, peab vaid ise tahtma.
Kui nii mõelda, siis nendeks „potentsiaalituteks“ erialadeks peetakse tihti humanitaaria valdkonda kuuluvaid erialasid nagu filosoofia, filoloogia või muud seesugused „pehmed“ alad, mille juurde justkui keegi minna ei sooviks, sest kolm aastat hiljem võib saadud diplomiga vaid Töötukassa ukse taha purjetada. Ise „potentsiaalitul“ erialal õppinuna võin öelda, et siiani pole pehme eriala õppimine veel takistuseks saanud. Lisaks ei tea ma ühtegi filosoofiat, filoloogiat või muud tudeerinud töötut. Küsides, kellele seda filosoofiat veel tänasel päeval vaja läheb, võib julgelt öelda, et oskus mõelda ja maailma ka teistsuguse pilguga vaadata pole midagi, mida peaks häbenema. Pigem tasub häbeneda ignorantsust ja madalalaubalisust.
Ole tark, aga anna ka südamele sõna
Sel nädalal lähevad paljud kõrg- ja kutsekoolide nimekirjad lukku. Sellel suurel teelahkmel olev noor, tee tark valik, kuid ära otsusta ainult rahanumbrite või vanemate järgi. Enne kandideerimise nupule vajutamist vaata sügavale iseendasse, küsi endalt, kas see on SEE, millega tahad end siduda ning kui vastus on jaatav, kandideeri. Kui ei, ole julge ning vali uuesti. Ära lase end heidutada ühiskonna etteseatud normidest või kellegi hukkamõistvast pilgust. Ole tark ja tee tark valik.
KERTTU-KADI VANAMB, ajakirjanik
