On vist paratamatu, et eakam rahvas ajast aega noori rikututeks, liigmuretuteks ja laiskadeks pidama kipub. Nii kaldutakse arvama ilmselt seetõttu, et olud põlvkondade vahetudes üsna kardinaalselt muutuvad.
Praegused keskealised on pidanud lapsest saati kuulama, kui raske oli nende vanemate ja vanavanemate “varsaiga”; et tegelikult seda polnudki, sest maast madalast tuli tööd teha, ise peavad nad aga tõdema, et tõepoolest ei rassi praegused teismelised suvi läbi koduses majapidamises ega palgatööl, nagu nemad omal ajal, sest selliseid töid pole naljalt võtta.
Kui aga noorel inimesel praegugi võimaldatakse mõni isiklik euro teenida ja kui seda saab pealegi teha lõbu ja lustiga ehk eakaaslaste seltskonnas, siis on soovijaid rohkem kui töökohti.
Tõsi, nii mõnigi ettevõtja on umbusklik ja pelgab endale kaela saada süüdimatut seltskonda, kel vaid koerused peas. Elupraktika on aga näidanud, et kui organisaatorid ja “jõugujuhid” tasemel, edeneb töö lauluga. Meie maakonnas on selline positiivne näide võtta Kuremaalt Endel Söödi vaarikakasvatustalust, kus linnalastest malevarühm praegu marjakorjamisega ametis. Et põllul nokitsemine üksluiseks ei läheks, korraldatakse omavahel noppimisvõistlusi ja aetakse lahedalt juttu. Marjakastid täituvad aga jõudsalt. Vale puha, et praegused noored tööd teha ja raha teenida ei taha, kõigile ei jätku kahjuks lihtsalt võimalusi.
