Jõgevamaa noored kotkad olid möödunud nädalal Omedus suvelaagris. Sel aastal kestis see tervelt viis päeva. Tõsi, nii pikk oli laager vanemale, 12-18aastaste poiste rühmale. Nooremad saabusid Omedusse alles kolmandal laagripäeval.
Omedu on väike küla Mustveest lõuna pool. Peipsi on kohe külje all, Omedu jõgi sealsamas. On puhkekohti ja kõvasti kalamehi, nagu järve ääres ikka. Ka lahingut on seal suure sõja ajal peetud — 1944. aastal Omakaitse üksuste ja Punaarmee partisanibrigaadi vahel. Sedapuhku ei läinud aga sugugi lahinguks, vaid noorkotkad valmistusid taotlema ujuja erialamärki. Laagri lõpus oli võimalik sooritada vastav eksam teoorias ja praktikas.
Kõik laagrilised täiendasid oma ujumisoskust, said teadmisi vee ohutustehnikast ja tegid läbi isamaalise kasvatuse tunni. Enamik tutvus ka piirivalve tööga. 12-18-aastased poisid õppisid lisaks sellele inimest päästma ja elustama, said paadisõidupraktikat ning sooritasid päästja ja ujuja eksami. Kõige vanematele, 15-18-aastastele poistele õpetati järvel navigeerimist ja korraldati paadimatk.
Ei hõljunud
Spordialadest harrastati laagris sangpommi tõstmist. Noortele kotkastele korraldati ka kehalised katsed ja rühmadevahelised päästevõistlused.
Noorkotkad ööbisid telkides, nende toitlustamise eest hoolitses Naiskodukaitse. Toidud olid head, viimase päeva hommikul pakutud putru kiideti iseäranis ohtralt. Ka ilmaga vedas, pisut küll sadas, kuid enamasti paistis päike ja oli soe ilm.
Huvitav oli külaskäik Mustvee kordonisse. Piirivalvurid näitasid kordonihoone ruume ja oma relvastust. Tutvuda sai pildiga, mida radar arvutiekraanidele näitab. Oma tööd tutvustas koerajuht.
Käidi ka hõljukiga järvel sõitmas. Pärast seda hakkasid kõrva mõned kommentaarid, et järvelkäik olevat igav olnud. Ilmselt oletasid mõned poisid, kes varem hõljukit näinud polnud, et kui juba hõljuk, küllap siis hõljub ikka kohe kõrgel. Kes nii arvas, oli muidugi pettunud.
Raske major
Pühapäeval, viimasel laagripäeval asuti omandatud teadmisi kontrollima. Eksami praktilises osas lisandus üllatuslikult ootamatu tegelane — major Süvirand. Legendi kohaselt oli tähtsat infot omav major purilennukiga Peipsisse potsatanud ja vajas kiiret päästmist.
Ei, major Süvirand polnud siiski elus inimene, vaid tugevasti kõõrdi vaatavate silmadega elusuuruses nukk. Paberil, mida millegipärast nimetati “R suur paber”, olid ära märgitud eksami põhipunktid. Nende kohaselt tuli päästeoperatsioonile väljunud meeskonnal ujuda paadini, aerutada majorini, tuua major kaldale ja ta elustada.
Siinkohal tuleb mainida, et kahjuks sai majorit päästa vaid kontroll- ehk nullvõistkond — major Süvirand osutus poiste jaoks liiga raskeks ja tuli asendada kergema plastikust dublandiga. Hiljem nähti vaprat majorit rahulikult murul pikutamas.
Kokkuvõtteks võib öelda: oli varasemast pikem, huvitav ja sisukas laager. Tegijatele jõudu järgmise korraldamisel!
GUNNAR VASEMÄGI
