Nii koolides kui lasteaedades kipuvad read hõrenema. Täiskasvanud viivad läbi maavõistlusi köhimises ja aevastamises ning seda „sporti” harrastatakse paraku ka tööpostil.
Sest teooria, mis soovitab esimeste külmetustõve ilmingutega koju jääda, ei klapi kuidagi kokku praktilise eluga – töö tahab tegemist.
Vaevalt heietused, millised toimetusehunnikud samal ajal kuhjuvad, kui ise teki all nohu taltumist ootad, nii füüsilisele kui vaimsele tervisele kasuks tulevad. Ja kui veel see meenub, kui pisikeseks jääb kuu lõpus arvele laekuv summa, võib lausa palavik tõusta.
Infosulgu ega teabenappust meil igatahes pole. Telekaekraanil plingivad nohutilgapudelid ja karbikesed imetablettidega, mis legendi järgi köha hetkega igaveseks peletavad, ajalehtedes-ajakirjades on terved leheküljed rahvameditsiinile pühendatud. Mida valida, kas hapukapsad või pojengileotis, turbamask või heeringakompress? Või tühjendada rahakott siiski apteegiletile? Kui üritada järjest kõiki meetodeid ja vahendeid proovida, võib minna sama räbalasti nagu Karl Martin Uhhuul Oskar Lutsu följetonis. Mäletatavasti pidi too mees end suurest püüdlikkusest lausa teise ilma tohterdama…
Lehetegijad soovitavad omalt poolt, et mida iganes tõveilmingute puhul ette võtate, tehke seda kohe! Olgu kummelitee meega või taruvaigutõmmis, sibul, küüslauk või tablett aspiriini, alustage pisikutõrjega viivitamatult, sest ainult nii ei kinnita haiguseidud teie juures pikemalt kanda.
Ja naeratage, et teile vastu naeratataks, sest kõige hõlpsamini hakkavad haigused kinni stressis ja kurva inimese hõlma.
