Vanemad inimesed ikka veel imestavad: nõukogude ajal ja ka varem oli kasvav rohi varandus! Heina käidi isegi kilomeetrite tagant tegemas, ja kui loomi polnud, siis heina tehti ikka – müügiks. Kraavikaldad, soised mülkad ja muud niitmiseks ebamugavad kohad said viimse kõrreni vikati alla. Üks tuttav rääkis, et kui tema isa Siberisse viidi, siis käis ema igal hommikul enne kolhoositööd kella neljast mitu tundi niitmas. Ja ei pidanud seda raskeks! Olen kohanud mitmeid häid vikatiga niitjaid. Rääkimata vikati ettevalmistamisest. Meil külas oli mees, kelle poole paljud selles küsimuses pöördusid, sest pinnimine ja luiskamine tulid tal hästi välja. Hiljuti nägin üht meest Tartu turul vikateid müümas. Mõtlesin, et kuluks ära, aga kuidas sa käid pärast linna peal, vikat seljas, sest ma ei olnud autoga. Teised küsisid, kas oli puuvarrega. Vastasin, et jah. Pidi olema aegunud värk, poes on ju metallvarrega, vikat käib kruvidega külge.
Aga ega uuemate vikatitegi vastu suurt huvi tunta, ikka ostetakse trimmereid, niidukeid, traktoreid. Tegelikult on meisterlikku käsiniitjat hea jälgida, see on kunst, tegevuskunst!
Kunstnik Taavi Tuutma defineerib, et tegevuskunst keskendub protsessile ja selleks võib pidada pea igasugust tegevust! Aga kuidas tuleks kindlaks teha, et tegu ei ole lihtsalt tegevuse, vaid tegevuskunstiga? Eks tule siis mingi kampaania korraldada, kutsuda rahvas kokku meisterlikku niitjat vaatama? Aga ainult vaatamisest muidugi ise meistriks ei saa. Eks vikat ja sellega niitmine kipugi etnograafiliseks nähtuseks hääbuma. Ainult külapäevadel võetakse vahel seda demonstreerida, nagu näiteks mõni aasta tagasi Kodavere murde päeval Evi Treiali algatusel tehti.
On ju selge, et niidukit ajada oskab igaüks, ka lapsed, kui neil vähegi juba rammu on. Foorumis leiab üks, et isegi Fiskarsi poevikatiga niites on tunne, nagu oleks paremakäelisele vasakukäelise tööriist antud, ei hinda uut vikati disaini! Keegi jagas kogemusi oma äsjapalgatud sulasega. Nimelt andis perenaine kätte vikati ja käru ja näitas, kust täkule tuleb ette niita. Küll mees teinud suured silmad ja küsinud, miks naine arvab, et ta vikatiga miskit peale oskab hakata…
Vikatiga saad paremini tempot valida, töö ei tee lärmi ja ehk ei saa ka nii palju loomakesi hukka kui masinate puhul. Nüüd vaadatakse rohu peale murelikult. Eriti näiteks need, kes ise enam täisjõus pole. Aga ega südamestimulaatoriga inimene ka niidukiga enam heina niida. Ja nii kuulen ühelt ja teiselt, et palkavad niitjaid ja hinnad on nii, nagu keegi küsib. Sama tüki eest võetakse mitu korda erinevaid tasusid. Mis sa teed, kõik on kokkuleppe asi ja kui kõrgelt keegi ennast hindab. Veel foorumist kellegi mõte: “Minu silmis räägivad trimmeri kahjuks müra, hais, kaal ja küttega jantimine.”
Valik on meie!
EHA NÕMM
