Ajal, kui Eesti hakkas end üha hoogsamalt suurest Nõukogude Liidust lahti rebima, hakati taotlema ka mitmete kohalike lehtede endiste nimede taastamist.
14. aprillil 1988 ilmus viljandaste lauale Sakala, pärnakad said oma Pärnu Postimehe tagasi sama aasta 24. juunil.
Ajalehe nime muutmise vastu hakkasid huvi tundma ka Punalipu lugejad. Esimene sellekohane ettepanek tehti 19. juulil 1988. Sooviti, et rajoonilehel oleks selline nimi, mis näitaks lugejale ära, millise kandi lehega on tegemist.
138 nimevarianti
Üks ekstravagantsemaid oli ettepanek anda ajalehele nimi Veremaa, sest Jõgeva rajoonis on palju vere-lõpulisi kohanimesid. Soovitati ka Sõnaveret, Ehaveret ja Jõgeveret. Mingit üldisemat seisukohta välja ei koorunud, paistis, et igaüks tahtis erinevat nime. Kokku esitati 138 erinevat nimevarianti. Oli neidki, kes uue nime võtmise maha laitsid, väites, et nad on senise nimega harjunud. Lugeja Põltsamaalt kirjutas näiteks: “Nimi ei riku meest, kui mees ise nime ei riku.”
Lehtede nimede muutmist otsustati tol ajal Tallinnas. Kui Viljandi ja Pärnu leht taotlesid endiste nimede taastamist, siis Jõgevamaa olukord oli keerulisem.
Lehte hakati Jõgeval välja andma 1949. aastal, kui moodustati Jõgeva maakond ja leht sai nimeks Kolhoosnik. Seda nime loomulikult tagasi ei tahetud, kuid sootuks uue nime andmisest ei tahetud Tallinnas kuuldagi.
Uus nimi anti Tallinnast
</span>Mõni sõna ka sellest, kuidas Kolhoosnikust Punalipp sai. Hruštšovi aegse majanduse juhtimise ümberkorraldamise ajal moodustati territoriaalsed tootmisvalitsused. Seoses sellega korraldati ümber ka kohalikud ajalehed. Millegipärast kadusid sel ajal kõigi ajakirjandusväljaannete nimedest viited kolhoosile või kolhoosnikele.
Uus nimi anti lehele Tallinnast. Kohalike arvamusi küll küsiti, kuid neid ei arvestatud. Nii ilmuski 15. mail 1962 Punalipp nr 1, mis kandis alapealkirja “EKP Keskkomitee ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu ajaleht Jõgeva Territoriaalse Tootmisvalitsuse juures.
Tegelikult jäi ajaleht ja selle toimetus ikka endiseks. Ei läinud aastatki, kui leht sai oma järjepidevuse tagasi. 14. märtsil 1963 ilmunud Punalipu ilmumisandmetes on kirjas: nr 32 (2197), XV aastakäik.
Muide, Punalipp oli olnud likvideeritud Orissaare rajooni ajalehe nimi. Huvitav on ka märkida, et 1976. aastal määrati Punalipu toimetajaks (praeguses mõistes peatoimetajaks) Hugo Alter, kes oli omal ajal toimetanud Orissaare Punalippu.
Enim hääletanuid pooldas Vooremaad
Lehe nime vahetamine anti lõpuks kohaliku partei rajoonikomitee otsustada. Rajoonikomitee pidas otstarbekaks pikendada arvamuse avaldamist 1988. aasta lõpuni.
10. jaanuaril 1989 avaldati lehes hääletustalong, kus oli kirjas kümme enam pakutud nime. Üks lahter oli jäetud omapoolse nimevariandi jaoks.
Toimetusele tuli tagasi 820 talongi, see oli lehe 17 000-list tiraazhi arvestades tagasihoidlik arv.
Hääli oli antud järgmiselt.
Vooremaa — 224, Kodupaik —194, Meie Elu — 60, Punalipp —50, Põllumees — 49, Kaja — 42, Oma Sõna — 38, Kiir — 36, Jõgevik — 24.
Partei rajoonikomitee toetas kõige rohkem hääli saanud Vooremaad. Eri seisukohale jäi rajoonikomitee büroo liige Hendrik Allsaar, tuginedes paljude põltsamaalaste arvamusele, kus Vooremaad ei peetud sobivaks seetõttu, et Põltsamaa ei kuulu geograafiliselt Vooremaale.
Toimetaja käis mitmes Põltsamaa piirkonna töökollektiivis asja selgitamas.
Ajalehe uue päise kujundas Tiina Soo, kes oli kujundanud ka Punalipu viimase, 1981. a tehtud päise.
Täna 19 aastat tagasi, 6. mail 1989 jõudis lugejani esimene Vooremaa.
<span style=”FONT-SIZE: 10pt; FONT-FAMILY: Arial; mso-ansi-language: ET”>Esikülje ülaservas ei olnud enam maailmarevolutsioonile kutsuvat loosungit “Kõigi maade proletaarlased, ühinege!”
Toimetaja Hugo Alter kirjutas esimese numbri saateks: “Vooremaa püüab kujuneda selliseks ajaleheks, mis kõiges heas ja halvas on alati oma lugejatega.
Täna alustab Vooremaa oma kahekümnendat ilmumisaastat. Milline oli tema esimene aasta, kuidas kajastus leheveergudel tollane muutusterohke elu, sellest tahame lugejaile aimu anda igal laupäeval ilmuvas rubriigis “Vooremaa. Esimene aasta”.
HERBERT SÖÖDE
