Kolhooside algusaastatel oli tasu tehtud töö eest nullilähedane ehk nagu hiljem öeldi — jäi ainult töörõõm. Sellega aga loomi ei toitnud ja need surid ühislaudas nälga. Nii juhtus lõpuks ka meie tubli, kõikide poolt ihaldatud ja kasutatud hobusega.
Uusmaasaajad jõudsid mõned aastad põlde harida ja natukene elamist kohendada — kuni 1949. aasta küüditamishirmudeni. Erilisteks “kulakuteks” neid polnud siiski veel pidama hakatud ja nii jäimegi kodumaale.
Kõikjal valitses vaesus
Kolhoosidesse sundimisele panid uusmaasajad aga rumala peaga liiga kaua vastu. Lasid põllumajandusmaksude ja igasuguste riiginormidega oma majapidamised rohkem kui tühjaks imeda ja kirjutasid viimases hädas lõpuks alles 1951.-1952. aastal avalduse: “Palun mind võtta vabatahtlikult kolhoosi “Punalipp” liikmeks”.
Tuhandetesse (lõpuks üle 20 000 rubla) ulatuva maamaksu kõrval tuli viia ka villa-, naha -, liha-, piima-, munade- ja ei tule meeldegi, mille norme. Oli ju veel ka riigilaen, mida maksime ka meie, tehnikumiõpilased, oma väikesest stipendiumist.
Kui oma majapidamises enam toiduaineid, villa, nahka jne ei jätkunud, siis lasti Torma kandi talumeestel neid norme tasuda ja maksti see neile rahas kinni. Niigi nullini tühjaks imetud majapidamisest tuli ka lehm ja hobune kolhoosi anda.
Vaesus valitses üldiselt kõikides majapidamistes. Kogu põllumajandus Eestis ja muidugi meil Kasepääl lagastati täielikult.
Mäletan, kui õpetaja näitas meile tunni ajal koolimaja aknast, kuidas kolhoosi tallimees oma aastapalka seljas koju tassib. Aastapalgaks oli vist puudajagu teri. Tasu arvestati normipäevade eest ja tallimehel oli kindlasti normipäevi rohkem välja teenitud kui lihtsal põllutöölisel.
Kalapüük keelati ära
Kalapüük oli rannaäärsetel elanikel samuti keelatud. Ainult käsiõngega võis jõest-järvest kala püüda. Minu ema ütles, et varem olnud järv riigi oma ja kalapüügiõigus inimestel, nüüd on järv inimeste (meie) oma, aga kalapüügiõigus on riigil.
Külas kasvanud õpihimulisemad ja -võimelisemad noored olid täbaras olukorras: kodused majapidamised olid kolhooside rajamisega lõhutud ja mingit eesmärgikindlamat tegevust kodukülas polnud näha.
Küla maa võeti pärast Torma sovhoosi alla, meie endised asundustaludele antud maad aga Halliku metskonna alla ja siis ei tohtinud enam oma suure töö ja vaevaga puhastatud maalt vikatitäit heina niita ega taaskasvanud metsast küttepuid raiuda.
Vabadele maatükkidele istutati jälle peale kuuseistikud, see mets on nüüd ka juba 40-aastane. Nüüd on nendel peredel, kelle maadele see mets kasvama pandi ja ülejäänud maa kirovlaste kalakasvatusest puutumata jäi, muidugi vedanud.
Kahjuks lõhuti-rikuti aga ära viimane talumaade rida Kaitsa – Vooder – Kask – Rosin – Mänd. Eriti lõhuti meie maad, kust veeti rajatavate kalatiikide alla täidispinnast ja sellega kaevati meie põllulappide asemele sügavad veehoidlad.
Noored lahkusid
Nii mindigi õppima mingit eriala, et väljaspool koduküla endale edaspidi elatist teenida. Suunajaid, juhendajaid ega nõustajaid aga polnud ei kodus ega koolis. Külas oli ka enamasti selline suhtumine, et eks nad ikka hobusevargaks õpi.
Ükskord läksime naabripoiss Aavoga vist külla bussi peale (kolhoosi)põllul töötavatest inimestest mööda ja siis kuulsime kellegi ütlemist: “näe, muiduleivasööjad lähevad”.
Kogu Eesti ühiskond ja majandus oli nagu vette visatud uppuja, kelle päästmine on tema enda asi.
Paljud küla noored siiski läksid õppima, mõned pisut vanemad aga mujale tööle ja nii jäi muidugi küla ka noortest tühjemaks. Nii meil kui mujal külades ja linnades üle Eesti sai Venemaa eeskujul kombeks joomine, paljudest saidki alkohoolikud.
SULEV KASK
