“Kakskümmend aastat iseseisvust – kakskümmend lõikust oleme külg külje kõrval vaba rahvana luues ja töötades kandnud eestluse varasalvedesse. Selle ülesehitava töö tulemuseks on meie kodumaa praegune ilme kõigis tema mitmepalgelisis eluavaldusis. ….. Kakskümmend aastat iseseisvust on olnud otsingute ja omapäraste suundade taotlemise aeg kõigil elualadel. Uus rada, millel sammume, kujuneb meie rahva hingest ja omapärast – see on meie tee. Oleme loonud riigikorra, mis püsib kindlail aluseil ja asutisil. …..
Igapäevaseis askeldusis ei suudeta hinnata selle ülesehitava töö tulemusi tervikuna, sellest on vaid aimus – kõik ei ole teadlikud sellest, et vahe iseseisvuse algpäevade ja tänapäeva vahel on määratu suur. Kahekümne aasta töötulemused ja saavutused peavad kinnitama meie usku endasse, oma võimeisse ja tõstma meie uhkustunnet. Kahekümne aasta töötulemused ja saavutused olgu aluseks uutele tähiseile riigi- ja rahvaelu arengul.
Eesti on töötav riik! Noore rahvana on meie ees avar tööväli ammutamata arenemisvõimalustega rahva vaimsete ja varaliste väärtuste suurendamiseks. Usk endasse, usk töösse ja usk oma rahvasse on meie püsimise alus. …. Ühendades kõiki eesti rahvas peituvaid jõuallikaid, tiivustatuna seniseist töötulemusist, luuakse uus ja saavutusterikkam homne Eesti, mille tulevik on rajatud tugevale rahvuslikule ühtekuuluvusele.”
Nende sõnade kirjutajad ei teadnud, et sama aasta augustis otsustati Eesti saatus Molotov-Ribbentropi lepinguga ning aasta hiljem juunis okupeeris Nõukogude Liit Eesti. Algas viiekümneaastane orjapõli ja majanduslik eksperiment. Need sõnad kirjutati 1939. aasta kogumiku “Eesti 20 aastat iseseisvust. Sõnas ja pildis” eessõnas. Väljaandjaks Konjunktuuriinstituut.
Kaks korda oleme nullist alustanud
Eesti tähistas teist korda oma kahekümnendat iseseisvusaastapäeva. Kaks korda oleme pidanud sisuliselt nullist alustama. Kaks korda oleme mudast välja rabelnud ja tõestanud oma iseseisvat hakkamasaamist. Seda enam on põhjust viimasele kahekümnele aastale tagasi vaadata.
Mõlemal korral iseseisvus Eesti tänu Nõukogude Liidu nõrkusele. Vahepealne suur sõda ja pool sajandit kestnud sotsiaal-majanduslik eksperiment katkestasid Eesti loomuliku arengu vaba maailmaga võrreldes ning paiskasid eestlaste elustandardi vaeste arenguriikide tasemele. Esimesel iseseisvusperioodil tuli Eestil üle elada Suur Depressioon. Eesti eksport kahanes 1931. ja 1932. aastal veerandile kriisieelsest tasemest. Kahekümnendaks aastapäevaks oli aga Eesti koos sõjaks valmistuva Euroopaga majandusliku tõusulaine harjale jõudnud.
Täna, 2011. aastal, tähistades teist korda kahekümnendat aastapäeva, on Eestil selja taga nelja globaalse kriisi kogemus, milledest viimast peetakse Suure Depressiooni järgseist sügavamaiks ja laiahaardelisimaks. Viimases kaotas Eesti ühe aastaga kolmandiku oma ekspordist ja seitsmendiku majandusmahust. Erinevuseks eelmise perioodiga võrreldes on, et tänaseks on enamus eestlasi maalt linna kolinud ja sündivus on negatiivseks muutunud. 1938. aastal oli Eestis 14 000 pensionäri, 2010. aastal 400 000, neist 300 000 vanaduspensionäri.
Esimene maailmasõda lõpetas esimese globaliseerumislaine. Maailm sumbus protektsionismi pooleks sajandiks. Suur Depressioon ja teine maailmasõda vaid lõpetasid selle pika protsessi. Tänaseks on maailm globaliseerunud ja Eesti asub nii positiivses kui negatiivses mõttes maailmamajanduse tõmbetuultes. Meil läheb hästi, kui naabritel (kaubanduspartneritel) läheb hästi, ning meil läheb halvasti koos teistega. Mis ei tähenda, et Eesti ei oleks vastutav ka iseenda majanduslike vigade eest. Tänases Euroopa- ja eurokriisis tunnetab aga eestlane ehk eriti teravalt kollektiivse vastutuse ja solidaarsuse hinda. Paradoksaalsel moel on president Lennart Meri kunagine ütlus “Me ju kuulume Euroopasse” omandanud väga mitmeid värvivarjundeid, sealhulgas mitmeid üllatavaid ja negatiivseid.
Maailm seisab murrangujoonel
Nii, nagu 1939. aastal, nii seisab ka praegu Euroopa ja kogu maailm murrangujoonel. Viimast globaalset kriisi võib nimetada nii kinnisvara-, finants- kui majanduskriisiks. Üha rohkem tundub aga tegemist olevat väärtuste kriisiga. Neoklassikalise majanduskoolkonna sajandi jooksul propageeritud rohkem-on-alati-parem majandusideoloogia on end ammendanud nii loodusressursside ammendumise, maailma ülerahvastatuse kui ka vältimatusse kriisi viiva majandusmullistuse mõttes. Demograafia ja majanduskasv on ümber joonistamas globaalseid poliitilisi jõujooni. Paljud end hiljaaegu suurte tegijatena tundnud riigid on osutunud kui mitte tagahoovis olevaiks, siis vähemalt globaalsetest tõmbetuultest räsituiks.
Tänaseks on Eestil läbitud tervikliku majandustsükli kõik faasid ja seetõttu on eestlane täna kindlasti targem, kui ta oli veel paar aastat tagasi. Sotsialistlik “stabiilsus” on asendunud turumajandusliku volatiilsusega. Viimase negatiivsed aspektid tulid paljudele ootamatusena ja on põhjustanud nii nostalgilist minevikuigatsust kui kapitalismi kriitikat. Aastatuhande alguse piiramatu kasvu eufooria on end lõhki tarbinud ja laenanud eestlase jaoks tänaseks kohati asendunud masenduse ja lootusetusetundega.
Edasine sõltub arengutest Euroopas
Eesti edasised arenguperspektiivid sõltuvad eelkõige arengutest Euroopas ja Rahaliidus. Euroopa on kõike muud kui ühtne. Jagunemine “vanaks” ja “uueks” Euroopaks, kus esimesed tähistavad sotsiaalse turumajanduse ideede ja sotsiaalse kaitstuse kaitsjaid ning teised deregulatsiooni ja konkurentsile avatuse propageerijaid, on tänapäeval tõde vaid osaliselt. Euroopasse kuuluvad mitmed maailma kõige vabama majandusega riigid: Šveits, Luksemburg, Eesti, Iirimaa, Suurbritannia ja Holland. Euroopa riigid on maailma ühed kõige konkurentsivõimelisemad. Euroopa on rikas ja Euroopas on hea elada. Seniks, kuniks!
Meeldib eurooplastele seda tunnistada või mitte, ent vananev ja heaoluga ära hellitatud Euroopa marginaliseerub nii demograafiliselt kui majanduslikult niikuinii. Euroopa muutub umbes ühe põlvkonna vältel heaolukantsist ning majanduslikust ja poliitilisest superjõust maailmamastaabis suhteliselt vähetähtsaks piirkonnaks. Demograafia mõju on hullem kui tuumasõja ja AIDS’i mõju kokku. Šveitsi instituudi IMD andmetel moodustas 2000. a EL15 osa maailma
Euroopa vajab põhimõttelisi reforme
2050. aastaks on vastavad osakaalud IMD prognoosi kohaselt 12-45-23 protsenti. Atlandi Ookeani asemel maailma sisemereks muutuva Vaikse Ookeani koostööd tegevad ja integreeruvad vastaskaldad arenevad tänapäeval tempos, mis ei jäta vananevale, uute ideede defitsiidis ning majandusliku paindumatuse, stagneerunud majanduspoliitika, madala tootlikkuse ja võlakriisi küüsis olevale Euroopale eriti suuri šansse rahvusvahelises konkurentsis ellu jääda.
Euroopa paigaltammumine ja suutmatus põhimõttelisi reforme läbi viia on muutmas globaalmajanduslikke ja geopoliitilisi jõujooni kogu maailmas. Majanduse elavdamise puudumine võib viia killustumiseni või halvimal juhul EL lagunemisele, see aga kahjustab euroliidu ambitsioone mängida suurt rahvusvahelist rolli. Euroopa vajab reforme. Euroopa riigid peavad kohandama oma tööjõudu, reformima sotsiaalsüsteemi, haridust ja makse ning majutama kasvavat immigrantide hulka, või neid ootab ees pikaldane majanduslik seisak. Lihtne on olla sõber ja hästi läbi saada, kui kõik läheb hästi. Kui tekivad rasked probleemid, on vastastikused süüdistused ja peretüli kerge tulema.
i
ANDRES ARRAK
