Kaks nädalat tagasi tegid Euroopa riigijuhid järjekordse katse turge rahustada. See koosviibimine oli sarnane eelmistega. Vahetult pärast koosviibimist räägiti, et see on nüüd piisav, ja et otsustati rohkem, kui tegelikult oodati. Euro tõusis teiste valuutade suhtes ja aktsiahinnad samuti. Mõned üksikud kahtlesid, kas need meetmed on ikka piisavad ja nädala-kahe pärast on kahtlejaid juba rohkem kui neid, kes usuvad, et asjad on nüüd korras.
Nii juhtus kõikidel eelmistel kordadel, kui nn võlakriisi üritati lahendada, ja nii läheb tõenäoliselt ka edaspidi. Tänaseks on probleemid jälle väga suured ja ilmselt ei pääse Euroopa juhid ka augustis erakorralisest kokkusaamisest.
See, et riikide võlad liiga suureks kasvavad, polnud üllatus juba 2009. aasta kevadsuvel. Juba siis oli näha, et probleemid tekivad mitte ainult Kreekal, vaid ka Portugalil ja Iirimaal. “Ootelehel” olid Hispaania ja Itaalia. Samuti oli spetsialistidele juba rohkem kui aasta tagasi selge, et euro pole sellisel kujul jätkusuutlik; paljudele oli see selge juba enne euro tulekut.
Ühine raha nõuab palju enamat, kui tänane rahaliit suudab pakkuda. Raha püsimiseks tuleb kiiresti liikuda võimu tsentraliseerimise suunas, alates ühisest rahandusministrist ja ühistest Euroliidu võlakirjadest kuni ühise maksupoliitikani. Selles suunas liikumist pole aga näha. Pigem kisub iga riik tekki ikka enda poolele. Positiivse arenguna tuleks mainida, et mitte ainult spetsialistid, vaid ka Euroopa üldsus hakkab aru saama, et asi on tõsine ja nii enam jätkata ei saa.
Üritan teha kokkuvõtte sellest, kuhu oleme tänaseks jõudnud:
Võlausaldajad on osa oma mõningate riikide võlakirjadesse investeeritud rahast kaotanud. Seejuures ei pruugi see “kaotus” olla nominaalne, vaid näiteks ka läbi raha ostujõu vähenemise ehk inflatsiooni.
Olukord on väga närviline ja väiksemgi sõnavääratus mõne tipp-poliitiku suust võib tekitada turgudel laviini. Selle tõestuseks sobib hästi Itaalia peaministrilt paar nädalat tagasi pudenenud lause oma rahandusministri kohta, mis turge raputas. Tavalises olukorras oleks seda võetud naljana, aga nüüd hakati rääkima võimalikust Itaalia kriisist. Pankades on praegu igatahes kõrge lahinguvalmidus.
Suur osa Euroopast elab täna üle oma võimete ehk laenu toel. Keskmine elatustase peab Euroopas langema, olgu kulude kärpimise või inflatsiooni näol.
Majandusajalugu ei tunne olukorda, kus eelarvet oleks oluliselt kärbitud ning majandus oleks samal ajal kasvanud, ja seda nii suures osas maailmas.
Kui riikide laenukoormus on suurem kui SKT, muutub eelarve väga intressitundlikuks. Arvestades tõusvaid intresse, on see paljudele riikidele tõsine probleem. On suur vahe, kas maksta intresse neli või kuus protsenti SKT-st.
Vastloodud euro tagamise süsteemid ei ole piisavad Itaalia suuruse riigi toetamiseks. Kui näiteks Itaalia makstavad intressid lähevad liiga kõrgeks ning vaja on nn ühiskassast toetamist, võivad ka Prantsusmaa ja siis ka Saksamaa risk ja intress tõusta liiga kõrgeteks. Tekib nn doominoefekt, mida ma varem ka viimase mehe jooksuks olen nimetanud. Siis alles puhkeb kriis.
Euroopa Keskpank elab justkui oma elu ja tegeleb oma peamise eesmärgi ehk hinnastabiilsusega. Intresse tõstes teeb ta laenude teenindamise veelgi keerulisemaks.
Enamik riike on oma võlakoormuse nii suureks lasknud, et järgmise “tulekahju” korral ei pruugi riikide garantiid olla enam piisavad. Kui korduks 2008. aasta sügise kriis, ei oleks riikidel võimsust turgudele garantiisid anda ning pangad võivad minna pankrotti.
Euroopa tahe hoida Euroliit ja selle kaudu Euroopa Liit koos on väga suur. Keegi ei ole huvitatud tekkivast kaosest ning ükski poliitik ei taha minna ajalukku sellega, et tema otsustest või otsustamatusest lagunes Euroopa Liit.
Olukord muutub väga kiiresti ja raske on analüüsiga turule järele jõuda. Seetõttu ongi kasulikum tegelda rohkem fundamentaalsete probleemidega, mitte igapäevase uudistetulvaga.
Millised on võimalikud edasised stsenaariumid?
*Kärpida-kärpida-kärpida — nagu on teinud Balti riigid
Eestit tuuakse kulude kärpimise ja sel moel konkurentsivõime parandamise eest paljudele eeskujuks. Samas on arusaadav, et see võib töötada väikese riigi korral, kus eksportisime end kriisist välja ja paljud läksid tööle võõrasse riiki. Terve maailm ei suuda eksporti suurendada, sest keegi peab ju ka importima. Samuti ei ole võimalik suuremat sorti rahvaste liikumine. Vaevalt, et inimesed Lõuna-Itaaliast Saksamaale tööle lähevad.
Lisaks tekitab selline stsenaarium probleeme võlgade teenindamisega, olgu võlgnikuks riik või eraisik. Kokkuvõttes tähendaks see Euroopa majandusele järgmise kümne-kahekümne aasta jooksul tõenäoliselt kahanemist.
*Võimu tsentraliseerimine ehk liikumine Euroopa Ühendriikide suunas
Ühtne maksupoliitika, ühtsed riigivõlakirjad jms. Liikmesriikidel vähem volitusi eelarvete koostamisel jms. Arvestades Euroopa praktikat, võtab see rohkem kui kümme aastat – pigem kakskümmend. On selge, et sellist aega meil pole.
*Inflatsioon
Olukord võib laheneda meetodil, mida riigid on läbi aegade kasutanud: trükkinud raha juurde — nii, nagu praegu teeb Ameerika Ühendriikide valitsus ja keskpank. See oleks lühiajaliselt kõige valutum, aga samas on sellel pikaajalised mõjud. Väheneb usaldus raha ja säästmise vastu. Kui ei ole sääste, ei saa ka investeerida. See eeldaks, et Euroopa Keskpanga põhimõtted vaadatakse kriitiliselt üle, mis mõjutab omakorda tarbijate käitumist. Kujutage ette, kui ühel päeval öeldakse, et Euroopa Keskpanga inflatsiooni eesmärk ei ole enam kaks protsenti, vaid kümme. Mis saab siis kinnisvara- ja muudest hindadest? Kas kõik hakkavad nõudma palgatõusu ja alustavad streike?
*Rahaliidust lahkuvad need riigid, kes ei suuda kriteeriume täita, alles jäänud riigid liiguvad suurema tsentraliseerimise suunas.
See tundub esmapilgul kõige loogilisem, aga ka siin on probleemid. Vaevalt, et lahkuvad riigid oma ühise raha loovad – nn Põhja-Euroopa ja Lõuna-Euroopa euro pole tõenäoline. Pigem koonduvad tugeva eelarvedistsipliiniga riigid ümber Saksamaa ja lahkuvad riigid võtavad kasutusele oma raha. Tõenäoliselt ei suuda Kreeka, Itaalia ja teised lõunapoolsed riigid uue nn Lõuna-Euroopa rahaliidu tingimustes kokku leppida. Pigem ikka igaüks omaette.
See stsenaarium näib lihtne, aga on tehniliselt keeruline, sest sellist reformi ei saa läbi viia üleöö. Pealegi võib see kaasa tuua Kreeka klientide raha viimise Saksa pankadesse, mis paneks Kreeka pangad sellise löögi alla, et Kreekal endal poleks jõudu neid püsti hoida. Appi peavad jälle tulema IMF ja Saksamaa, kuid ega Saksamaa rahakottki põhjatu ole.
Nagu näha, ei ole praeguses olukorras ühtki head stsenaariumi. Nagu ikka, lähevad kasutusele nn segastsenaariumid: kulusid kärbitakse, võimu veidi tsentraliseeritakse ja inflatsioon kasvab ilma Euroopa Keskpanga reegleid muutmata. Tõenäoliselt lahkub mõni riik lähema nelja-viie aasta jooksul rahaliidust. Olgem ausad, see on optimistlik stsenaarium.
Pessimistlikuma stsenaariumi puhul suurendatakse stabiliseerimisreservi iga poole aasta tagant, kuni ühel päeval läheb Prantsusmaa ja Saksamaa jaoks raha hind liiga kõrgeks ja nemadki vajavad abi.
Aga abi kelle käest? Siis on ainus võimalus rahatrükimasin veelgi kiiremini käima panna.
Arvamus pärineb Indrek Neivelti blogist http://www.indrekneivelt.eu
Vooremaal on autori luba arvamuslugu avaldada
INDREK NEIVELT
