Sügisel lendavad linnud lõunamaale. Ja kirjanikud tulevad raamatukogudesse. Kaheteistkümnenda üleriigilise kirjaniketuuri ehk sõnarännu käigus külastasid möödunud teisipäeval Jõgeva linnaraamatukogu luuletajad Doris Kareva, Kai-Mai Olbri, Ivar Sild ja Kalju Kruusa.
Nagu ikka, tutvustasid kirjainimesed end põgusalt, lugesid ette valiku oma tekste ning vastasid küsimustele. Otsa tegi seekord lahti Ivar Sild, kes praegu elab küll Harjumaal Saue vallas, ent kes oma esimese luulekogu “Valimata luulet” üllitas aastaid tagasi Luua metsanduskoolis õppides.
“Et teadmisi juurde saada, laenasin veel õpetaja Ene Velströmi käest Jaak Põldmäe “Eesti värsiõpetuse”,” meenutas Ivar Sild.
Nüüdseks on tema sulest ilmunud üheksa luulekogu ja üks proosaraamat. Selleks, et lugejate arv suurem oleks, on ta riputanud luulekogud paar aastat pärast nende trükis ilmumist internetti, kust kõik neid tasuta lugeda saavad.
“Pärast kaht aastat luulekogu niikuinii enam ei müü,” ütles Ivar Sild. Metsandusega pole tal praegu enam midagi pistmist.
“Minu kohta öeldi juba Luual, et Ivar läheb metsa, laseb kaks puud maha ning istub siis kännule ja hakkab luuletama,” ütles Sild muiates. Teda olid tulnud kuulama ka mõned Luua-aegsed tuttavad.
Midagi lõbusat
Doris Kareva, Kalju Kruusa ja Kai-Mai Olbri end pikemalt ei tutvustanud, vaid asusid enam-vähem kohe oma loomingut lugema. Kai-Mai Olbri tõi elevust saali sellega, et luges ette katkendeid oma värskeimast teosest, “Psühhopaadialuse sõnaraamatust”, mille kirjutamise ta võttis ette Põltsamaa ühisgümnaasiumi noori — enne Jõgevale tulekut oli luuletajatenelik külas just selles koolis — silmas pidades.
“Mõtlesin, et noortele tuleb midagi lõbusat pakkuda, lappasin läbi tuhat lehekülge õigekeelsussõnaraamatut ja viissada lehekülge võõrsõnade leksikoni ning otsisin sealt leitud sõnadele “kiiksuga” vasteid,” ütles Kai-Mai Olbri, kes on tegelikult diplomeeritud metallikunstnik, ent praegu võrdselt tuntud luuletaja ja akvarellistina. Tal olid kaasas ka akvarellid, mida ta kasutas oma poolenisti hispaaniakeelse luulekogu “Täiskuu põhjatu kaev” illustratsioonidena.
Küsimusele, mida kirjarahvas ise loeb, tuli mitmesuguseid vastuseid. Kai-Mai Olbri ütles, et luges uuemast kirjandusest viimati Armin Kõomäe uut romaani, ent on alustanud ka Anatole France’i teoste ülelugemist. Ivar Sild märkis, et talle meeldivad tänapäeva noortest luuletajatest näiteks Katrina Helstein, Joanna Ellmann ja Johanna-Mai Vihalem, klassikutest fännab ta hetkel Ristikivi ja Gailitit.
Kalju Kruusa möödunud aasta lemmikuteks olid Maarja Kangro “Hüppa tulle” ja Urmas Vadi “Kuidas me kõik reas niimoodi läheme”. Kuna kodus on tal nelja ja poole aastane laps, siis on ta õppinud hindama ka Piret Raua ja Andrus Kivirähki lasteraamatuid.
Seinast seina
Doris Kareva tõdes, et temal kui Loomingu toimetajal tuleb paljusid tekste lugeda n-ö kohustuslikus korras ning oma soovi järgi lugemiseks jääb aega napiks.
“Kahetsus selle olukorra üle kaob neil hetkedel, kui avastan “kohustusliku” kirjanduse hunnikust mõne ootamatu kullatera,” sõnas Doris Kareva.
Tema sõnul oli nelikümmend aastat tagasi loomulik, et inimesed rääkisid ühtedest ja samadest raamatutest. See ühendas neid. Praegu on aga raske leida teist inimest, kes samu asju lugenud oleks, mida sina: tekste ilmub tohutult ja valik on seinast seina.
Sõnarändu on nüüdseks korraldatud juba 12 aastat. Selle nime sai ettevõtmine küll alles möödunud aastal ja nime autoriks on just Doris Kareva. Jõgeva linnaraamatukogul on olnud juba üheteistkümnel korral au sõnarändajaid võõrustada. Ettevõtmist toetavad Eesti Kirjanike Liit, Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing ja Rahvusraamatukogu.
“Kirjanike külaskäikude mõju on täiesti ilmne. Mõne autori hääl saab sellistel kohtumistel meie publikule kuuldavamaks, mõne autori siinne publik alles avastab. Ning külas käinud autorite raamatuid hakatakse pärast sõnarändu innukamalt laenama. Näiteks need Doris Kareva kogud, mille sündmuse ajaks välja panime, läksid pärast kõik lugejate kätte,” ütles Jõgeva linnaraamatukogu töötaja Ene Sööt.
RIINA MÄGI
