Meie suur mure ja rahvuslik häbi on teatavasti lastekodud, kus orbudest enam on hüljatuid. Loomariigis juhtub haruharva, et ema oma poja(d) teadlikult hülgab, aga on ka ette tulnud, et neist ilma jäänu endale kasulapsed näppab.
Ühes väikeses Lõuna-Eesti külas jäi majake perenaise igavikuteele minnes üleöö tühjaks. Päevapealt ei saa aga likvideerida majapidamist.
Lahkunud memmekese naabervallas elav tütar leppis lähima naabrimehega kokku, et viimane koduloom kass jääb talveks isemajandamisele, aga ka tema toita, sest kardetavasti pole kõik hiirekuningad nii tragid nagu Otu Richard Rohu jutustuses “Kodus ja metsas”.
Et tegemist on emase loomaga, lubas naabrimees ka tema intiimelu üle valvata ja teada anda, kui laudalakka või küüni äkki pisiperet tekib.
Kõik oli kombes
“Kõik on kombes, tittesid pole,” kandis vöödilise vurrukandja käekäigul ja elukommetel silma peal hoidnud mees varakevadel ette, kui kassi pererahvas taas maakodus käima hakkas.
Kui kevad edenes ja toomingad juba õitsesid, tuli naabritel omavahel jutuks, et kohaliku mehe lambalaudas elav kass, kes hiljuti kurnatäie kiisudega maha sai, käib nüüd kurtes ringi, sest pojukesed kadusid teadmata põhjustel. Küllap mõni julma sorti kõuts või näljane rebane, arvati.
Neli pisikest nurrmootorit
Suur oli aga talvel tühjalt seisnud majapidamise rahva üllatus, kui nad oma Miisule küünilävele süüa viisid ja neli pisikest nurrmootorit siiski kah jaole marssisid!
Ilmselt oli omapead elanud kassiema pesakonnaga õnnetus juhtunud, sest “piimakraanid” olid tal täiesti töökorras. Ja et oma murest üle saada, otsustas ta “naabrinaise” pojukesed näpata ja lapsendada.
i
KAIE NÕLVAK
