Nagu elus üldse, saab ka lehetoimetuses vahetevahel nalja. Kui kõik need lood kahekümne aasta jooksul kohe kirja oleks pandud, võiks neist praegu paksu raamatu välja anda. Suurem osa nalju on mälust kustunud, mõned eredamad on jätkuvalt meeles.
* * *
Oli jaanipäev. Jõgeva linnast kümmekond kilomeetrit eemal peetavale jaanipeole kogunes kenake seltskond toimetuse rahvast. Kui pidu läbi, oli kõigil vaja koju saada. Kui noor reporter A Vooremaa autojuhilt küüti paluma läks, laiutas viimane käsi ja ütles, et auto on juba pilgeni täis. “Aga kui sa pagasiruumiga lepid, võid kaasa tulla. A oli vähenõudlik noormees ja roniski universaalkerega auto pagasiruumi. Järgmisel päeval anti tervele toimetusele teada, et Ast saab Vooremaa järgmine peatoimetaja. Võite ise arvata, kuidas autojuht end seda uudist kuuldes tundis.
* * *
Peatoimetaja B sõitis Jõgevalt Kuremaale ja märkas poolel teel, et Tooba bussipeatuse putka on ümber läinud. Ta keeras lähimasse tallu sisse. Seal tuli talle kõigepealt vastu vasikasuurune koer, seejärel tasane taat. “Ega te ei tea, kuidas see bussipeatuse putka ümber läks?” küsis peatoimetaja taadilt. See vastas mokaotsast: “Eilne Vooremaa kirjutas, et tuul olla lükanud.” Peatoimetaja tänas, keeras otsa ringi ja hakkas astuma meetriste sammudega auto poole, millele oli poolemeetriste tähtedega kirjutatud “Vooremaa”. Toimetusse jõudes tuhlas peatoimetaja eelmise päeva lehenumbri läbi ja leidis politseikroonikast tõesti pool Tooba bussipeatuse kohta käivat lauset. Polnud ime, et tal see lehte tehes märkamata oli jäänud.
* * *
Ajakirjanik C kirjutas Jõgeva viljahoidlast kõneleva artikli. Kuna talle kohe head pealkirja pähe ei tulnud, pani ta loole lustaka n-ö tööpealkirja, et kujundaja teaks, kuipalju ruumi tuleb jätta. Paraku ununes see naljalause õige vastu välja vahetamata. Nii vaataski järgmise päeva lehenumbrist vastu muidu igati asjalik artikkel, mille pealkiri kõlas umbes järgmiselt: “Jõgeva viljahoidla seisab pea peal ja taob trummi”.
* * *
Ka siis, kui inimesel pole vähimatki tahtmist kahemõttelist nalja teha, võib mõni lause tal kogemata kahemõtteline välja kukkuda. Reporter D (loo parema mõistmise huvides olgu öeldud, et tegemist oli meesterahvaga) asus kirjutama lugu ettevõtlikust ja sportlikust E-st, kes on kõigele lisaks ka tubli pereisa. Et tegemist oli nn perelooga, oli vaja, et ajakirjaniku ja fotograafi saabudes oleks ka pereema ja lapsed kodus. D oli E juurde küllamineku kokku leppinud teisipäeva hommikuks, aga siis selgus, et hommikul ta minna ei saa, vaid alles õhtul. D helistas suurest toimetusetoast E-le ja ütles: “Kuule, mul langeb hommikul ära. Kas sul naine on õhtul kodus?” Järgmisel hetkel väänles terve toimetus naerukrampides.
Mõni aeg hiljem sattusin E-ga koos bussis sõitma. Püüdsin talle seda lugu meenutada, aga ta ei mäletanud mitte midagi. Järelikult võttis tema D sõnumi vastu täpselt nii, nagu see mõeldud oli, ega leidnud selles mingit kahemõttelisust. Aga meie, rikutud…
Meenutas RIINA MÄGI
