Enese liigne avamine võib mõnikord ka kurjalt kätte maksta. Elita Järvelagi kahtles enne oma isikunäituse Jõgeva kultuurikeskuse galeriisse ülespanekut, kas ta üldse tahab oma hinge sel viisil pahupidi pöörata: näitusetööd on ju teatud mõttes nagu pihtimus. Tagantjärele usub ta siiski, et näitus sai tehtud õigel ajal ja õiges kohas.
iii
Üle kahekümne aasta Jõgeval kunsti õpetanud (esialgu ühisgümnaasiumis, siis laste- ja noortekeskuses ning kunstikoolis) Elita Järvela pole akvarellistina küll publikule tundmatu, ent senini on ta esinenud üksnes grupinäitustel, kus igaühelt väljas mõned tööd. 18. mail avatud „Elita vee ja värvi teekond“ on Elita esimene isikunäitus, kust leiab nii publikule juba tuttavaid töid kui ka uusi ja üllatavaid, autorit sootuks ootamatust küljest avavaid pilte.
Sellisteks avastusteks on näiteks mullusest Itaalia-reisist inspireeritud sarjad „Arboreo“, „Legnoso“ ja „Arboricola dolce stil nuovo“ ehk „Puud“, „Metsane“ ja „Puud uues magusas stiilis“. Just puud või õigemini puude imposantsed mõõtmed olid need, mis Elitale Itaaliasse jõudes kõigepealt muljet avaldasid.
„Pea kohal aukartust äratavaid võrasid vaadates tekkis küsimus, kui suured siis nende puude juurestikud veel olla võivad,“ ütles Elita.
Sarja „Arboreo“ puude võrad meenutavadki teatud mõttes juurestikku ning Elital tiksub vaikselt peas vallatu mõte need pildid mõnel järgmisel näitusel tagurpidi üles riputada: ta usub, et need „töötaksid“ ka selles asendis.
„Uue magusa stiili“ pildid on dekoratiivsed, aga lummavalt dekoratiivsed: jooned ja kujundid, värvid, pinnad ja faktuurid mängivad piltidel nii kaasakiskuvat mängu, et võid neid vaatama jäädagi. Ka Elita ise tundis neid maalides end mingisse tundmatusse põnevasse mängu kaasa kistuna: pildid ise hakkasid talle ette ütlema, mida teha tuleb.
„Looming ongi tegelikult see, kui loodab lülitub loomisprotsessi, hakkab loojaga kõnelema,“ ütles Elita. „Nii, intuitsiooni pinnalt sünnibki miski, mida sa peaga välja mõelda ei suuda.“
Elas uuesti läbi
Puudesarju maalides avastas ta uusi tehnilisi võimalusi, aga samas elas uuesti läbi ka Itaalias kogetud emotsioone. Ka sarja maalimine kui niisugune oli Elita jaoks uus tegevus.
„Varem ma ei saanud aru, kuidas kunstnikud tööst töösse üht ja sama teemat kästilevad ning üht ja sama käekirja kasutavad, aga nüüd kogesin, et kui tegelda ühe teemaga pikemalt ja intensiivsemalt, on ka saadav tagasiside tugevam,“ ütles Elita ja kahetses, et üks Itaalia-mälestuste teemaline sari, mis tal veel plaanis oli, maalimata jäi. See pidi tõukuma Roomas maalitud pildist, millele Elita kuhjas kõik emotsioonid, mis teda hetkel valdasid, ning assotsiatsioonid, mis peas tekkisid.
„Võõrasse suurde linna tohutu hulga uue informatsiooni ja emotsioonide keskele sattudes tajudki kõike kihiti: detailid kuhjuvad, üks sündmus paistab teisest läbi,“ ütles Elita. „Paraku on seda võimalik läbi elada ainult kohapeal ning hiljem kodus sama seisundit taastada pole enam võimalik. Seepärast jäigi see sari maalimata.“
„Uue magusa stiili“ pilte vaadates tekkis tunne, et nende maalimine pidi olema üpris meditatiivne tegevus. Elita kinnitas seda, ent lisas, et sõnaga „meditatsioon“ seostuvad talle endale pigem aastatel 1989-1994 maalitud väikesemõõtmelised sürrealistlik-sümbolistlikud tööd. Nende puhul käivitas maalimisprotsessi küll mingi konkreetne objekt või kujund, ent edasine juhindus puhtalt intuitsioonist. Elital endalgi oli neid pilte pärast huvitav uurida: ta leidis seal hulga tähendusrikkaid detaile ja nüansse, mille oli enda teadmata pilti sisse maalinud.
Jagunevad sarjadesse
Näiteks „Viimast paradiisi õuna“ lähemalt uurides taipas ta, et on kasutanud väga lätipärast värvigammat ning läti rahvuslikku ornamenti meenutavaid siksakke. Selles võib näha alateadlikku vihjet oma juurtele: Läti on Elita sünnimaa ja tema ema on lätlanna. „Reliikvialt“ leiab vaataja aga ühe ümmarguse krimpsus kera. See on „mumifitseerunud“ sibulõun, mille Elita vanaisa umbes kaheksakümneaastasena talle kinkis ning mis kinkimise hetkel veel rohelisevõitu oli ning seepärast kapi otsa seisma jäi. Kui Elita selle ükskord aastate pärast leidis, polnud see mitte mädanenud, nagu eeldada võiks, vaid kõvaks kuivanud. Elita jaoks hakkas see õun sümboliseerima tema vanaisa elujõudu ja selle ümber „kasvas“ kompositsioon, mida „Reliikvial“ näha võib.
Elita isikunäituse pildid jagunevadki kuidagi loomulikul viisil sarjadeks — ka siis, kui autor maalides sarja peale mõelnud pole. See hõlbustab vaatajal piltide suures hulgas orienteerumist. Omaette sarja moodustavad näiteks Kalifornia mälestustest inspireeritud pildid: aastaid tagasi lühikest aega Ameerikas töötades koges ta hoopis teistsuguseid valgus- ja looduselamusi kui siin. Omaette sarjana võib võtta ka teokarbikompositsioone: teokarbi naiselik vorm on Elitat alati võlunud. Pisut üksikuks jääb vaid „Iseenda vangistuses“: koloriidilt on see küll teokarbipiltidega sarnane, ent sisult sootuks erinev. Pildi sisust ei tahtnud Elita eriti rääkida. Ütles vaid, et see töö kuulub naiseteemale pühendatud sarja, mille teisi pilte ta üles panna ei tahtnud: need olevat tõesti liiga isiklikud. Iseenda vangistuses viibimise tunnet on aga Elita arvates igaüks kunagi kogenud: siis, kui vastuollu satuvad soovid ja võimalused, soovid ja julgus, soovid ja aeg. Ka käekiri on sellel tööl teistest pisut erinev.
„Käekiri on alati millestki tingitud, inspireeritud. Antud juhul on see tingitud ühest konkreetsest isikust,“ ütles Elita.
Nii näituse aja, koha kui ka avamispeo kohta ütles ta:
„Kõik kukkus välja kuidagi nii õige. Avamispeole tuli suur hulk mulle armsaid ja olulisi inimesi. Tänu sellele, et näitus langes linna päevade aega, nägid seda paljud sellisedki inimesed, kes muidu kultuurikeskusse ei satu.“
Elita tunnistas muiates, et tal oli väike kohustus ka seda näitust teha: ta on aastaid juhendanud Jõgeva kunstikooli avatud stuudiosse koondunud täiskasvanud kunstihuvilisi ning neile oli vaja ju tõestada, et ta ise ka ikka midagi oskab, mitte ainult teisi ei õpeta.
Täna võetakse Elita Järvela isikunäitus kultuurikeskuse galeriist juba maha. Ta ise jõuab aga koos kümmekonna kaaslasega loodetavati õnnelikult Rooma, et seal maalida ja end taas uute muljetega laadida. Ootame järgmist näitust!
iii
RIINA MÄGI
