Jõgevalt pärit Eesti Noorsooteatri (sellest hooajast kannab NUKU teater Eesti Noorsooteatri nime – toim) näitleja Karl Sakrits hoiab kodulinna ja selle kultuuri südames. Lausa niivõrd, et elab kaasa kooliteatri Liblikapüüdja tegemistele ja toob sügisel lavalaudadele Betti Alveri „Tulipunase vihmavarju“.
KERTTU-KADI VANAMB
Kui Karl Sakritsalt küsida, kuidas tal pärast Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia lõpetamist läinud on, tõdeb ta tasa, et teeb oma unistuste tööd.
Karl võttis lavastaja- ja näitlejadiplomi kultuuriakadeemiast vastu kolm aastat tagasi. Aastal 2018 leidis ta tee Eesti Noorsooteatrisse, ent mitte kohe näitlejana.
Alustas tööd muuseumis
„Tulin siia esialgu muuseumisse tööle. Mõnes mõttes olingi toona vabakutseline. Kuid kuna minu näol oli üks vaba näitleja majas juures, siis pakuti erinevaid võimalusi. Aasta sain muuseumis töötada ja erinevaid rollisutsakaid teha, kui kunstiline juht Mirko Rajas mind näitlejana tööle võttis,“ meenutas Karl Sakrits.
Rolle on nende aastatega kogunenud üksjagu ning juba sel pühapäeval võib kunagist Liblikapüüdja kasvandikku kodulinnas lavalaudadel näha. Nimelt mängib Karl kaasa perelavastuses „Röövel Hotzenplotz“.
Röövliloo tegevus areneb väikeses, üsna Jõgeva mõõtu linnakeses, kus kõik paistab olevat imehästi, kuni hirmuäratav röövel Hotzenplotz murrab end vangimajast vabadusse ja pistab nahka kõik praevorstid ja hapukapsad, mis vanaema on Kasperlile ja Seppelile valmistanud. Nii saab alguse hoogne röövlijaht, kus vahetatakse maske ja rolle, nii et keegi ei pruugi olla see, kellena alguses paistab.
Just Seppelina Karl üles astubki. „“Hotzenplotzil“ on üldse esimene kord kodusaalist välja reisida. Seda seetõttu, et koroonakriis vahepeal tuli. Muidu oli meil plaanis üks teine suvetükk Kernu mõisa tuua, kuid see tuleb loodetavasti järgmisel aastal,“ nentis Karl.
Kuna etendus toimub õues, nõuab see näitlejatelt ka teistsugust ettevalmistust. „Eks see mõningane väljakutse on. Alati ei tea, mis ilm on, eriti kui päris vabas õhus mängid. Mängime kohapeal instrumentpille, peame jälgima, et need märjaks ei saaks. Hääleliselt tuleb tunduvalt rohkem kõva häält teha. Lavad, kus me üles astume, on enamasti suured ja inimesed hoiavad distantsi. Nii on publik kaugemal, kui kodusaalis harjunud oleme,“ sõnas ta.
Kodulinna on ikka ja alati meeles
Oma juuri ja kodulinna pole Karl kaugeltki unustanud. Nii esietendub sügisel tema järgmine uuslavastus, Betti Alveri luuletusel põhinev sõnatu lastelavastus „Tulipunane vihmavari“.
„See on mul pärast kooli lõpetamist esimene lavastajatöö siin teatris. Koolieelikutele oli vaja materjali, mida saaks koos vanematega vaatama tulla. Siis tuli mul hullumeelne mõte, et miks mitte võtta aluseks luuletus. Ilmselt tuleneb see sellest, et olen Jõgevalt pärit ja kooliteatris tegutsenud, aga Betti Alver on mu vaieldamatu lemmikluuletaja.
„Tulipunane vihmavari“ on just selline luuletus, mida saab lastele sobivaks mängida. Teine suur väljakutse oli see, et tegemist on üsna ära leierdatud luuletusega, mida loeb vist iga viies teatrikooli katsetaja ja paljud etluskonkursil. Omamoodi väljakutse oli sellest midagi uut leida,“ sõnas Karl.
Mida aga tähendab peaaegu sõnadeta lavastus? „Me ei kasuta sõnu luuletusest, luuleridu ega loe laval luuletust. Küll aga räägivad näitlejad omavahel väljamõeldud keeles, kui mäng seda nõuab. Üks eesmärk on selles, et me saaks kaasata ka mitte eestikeelset publikut. Teine eesmärk seisneb selles, et teater osaleb aktiivselt ka erinevatel festivalidel ja me saaks seda tükki ka välismaale pakkuda,“ rääkis Karl.
Nii polnud midagi imestada, kui proovidega jõuti ühel hetkel lausa Jõgevale, Betti Alveri muuseumisse. „Muuseumi direktor Toomas Muru võttis meid lahkelt vastu, rääkis meile Betti Alveri eluloost ja sellest, milline inimene ta oli ning mis eluhetkedel ta neid luuletusi kirjutas. Tutvusime Betti Alveri ja Jõgevaga. Me ei ütle seda küll välja, aga omavahel oleme kokku leppinud, et etenduse tegevus toimub just kui Jõgeval. Tegelased saabuvad rongiga ema juurde külla ja asuvad lapsepõlve meenutama,“ avas Karl värske etenduse tagamaid.
Lühikese viibimisega Jõgeval jäid näitlejad ja Karl rahule. „Näitlejad nautisid iga hetke sellest. Nostalgia tuleb iga kord peale, kui Jõgevale satun,“ tunnistas ta. Ei ole päris välistatud, et „Tulipunane vihmavari“ ühel hetkel poetessimaile jõuab. „Oleme arvestanud, et lava mahuks teatribussi ja sellega võiks mingi hetk reisima minna,“ ütles Karl.
Väiksemad, aga ka suuremad teatrisõbrad said sel nädalal Karli lavastust „Silver Ükssilm“ kuulda näiteks Raadioteatris. Tegemist on Heino Väli raamatu ainetel valminud laste järjekuuldemänguga. Võimaluse mereröövliloo dramatiseerimiseks ja lavastamiseks pakkus Raadioteater.
„Nad kontakteerusid Eesti Noorsooteatriga ja meie kunstiline juht Mirko Rajas ja dramaturg Priit Põldmaa pakkusid seda varianti mulle. Hakkasime materjali otsima, pakkusime Raadioteatrile mitu varianti välja ja valisime viimaks selle. See oli nii mulle kui ka helirežissöör Andres Olemale esimene Raadioteatri tükk üldse,“ nentis Karl. Samas tõdes ta, et kui sarnast võimalust uuesti pakutakse, võtaks ta selle kindlasti vastu.
Koroonaaeg oli töine puhkus
Möödunud koroonakriis ja peale sunnitud puhkus möödus näitlejal nagu paljudel teistelgi suuresti töötähe all. Olgugi et lavalaudadel olla ei saanud, tuli enda jaoks leida teine väljund ja korraks aeg maha võtta. Üle mõne nädala ehk pärast pisikest suvepuhkust astus Karl taas teatriuksest sisse.
„Veetsin terve koroonaaja Tallinnas. Kuigi oleks võib-olla tahtnud välja saada, siis igaks juhuks ei hakanud riskima. Tegelesin oma lavastuse ettevalmistega ja kirjutasin kokku Raadioteatri tükki. Eelmisel aastal dramatiseerisin Mihkel Tikerpaluga ühe monolavastuse täiskasvanutele, sel aastal tuleme välja etendusega lastele. Ühel hetkel toome selle ka Jõgevale. Oli töine puhkus,“ vaatas Karl möödunule tagasi.
Mõtteainet koroonateemalist etendust teha aga päris siiski ei tekkinud. „Mõlgutasin mõtteid, kuidas teatrit uues maailmas teha, kuidas saaks teha digitaalset teatrit ja kas see üldse võimalik on. Tol hetkel valitses ju täielik teadmatus: päev päeva järel ei teadnud, millal see kõik lõppeb ja mis edasi saab. Mõtlesin, mis saab siis, kui see ongi uus normaalsus, kuidas siis edasi minna. Vastust ma muidugi välja ei nuputanud, aga mingeid ideid siiski tuli. Õnneks sai kriis läbi ja nüüd saab taas teatris koos olla,“ rääkis Karl.
Teater aitab maailma parandada
Kolm aastat tagasi, ajal, mil Karl lõpetas Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia, ütles ta maakonnalehele Vooremaa, et teater aitab maailma parandada. Nüüd, aastaid ja üks koroonakriis hiljem on ta sama meelt.
„Teater aitab mõtestada enda ümber toimuvat. See ei pea olema üleilmne kriis, aga enda jaoks saab midagi avastada. Mitte ainult teater, vaid ka kirjandus, muusika, kunst üldiselt aitab maailma päästa, sest pakub meile, inimloomadele, midagi emotsionaalset, millega haakuda,“ mõtiskles Karl.
„Olen enda puhul tajunud, et kui tuju on ära või raske olla, siis panen Dagö muusika mängima ja tuju läheb kohe heaks. Muusika on minu emotsionaalsele tervisele suure mõjuga. Suudan end sellest mõjutada lasta. Nii ka teatriga. Kui vaatan mõnd väga head tükki, siis mõtlen, mida sellega öelda tahetakse ja mis selle mõte on.“
Kuna Karli igapäevatöö on enamasti suunatud nooremale vaatajale, siis arvab ta, et nende kaudu saab maailma muuta. „Mitte, et vanemad inimesed poleks võimelised muutuma, aga noored, eelkõige lapsed on ju vastuvõtlikud kõige suhtes. Nagu väikesed käsnad, kes tõmbavad endasse nii head kui ka halba. Seetõttu ongi oluline neile head rohkem pakkuda ja põhjendada, mis on hea ja mis halb,“ sõnas Karl.
Aasta aega Sakus teatriringi juhendanud näitleja tõdeb, et just seda põhjendust noortele siiski pakutakse. „Täiskasvanute maailmas mulle tundub, et toimub mullistumine. Igaüks valib info, mis talle sobib ja dialoogi eri mõttesuundade vahel ei ole.
Sellest on kahju, sest mina üles kasvades nägin ja kuulsin inimesi debateerimas ja arutelud olid oluline osa ühiskonnast. Sa võisid küll kellegagi mingitel teemadel tulisel vaielda ja eriarusaamadel olla, aga vaidlus jäi viisakaks. Lõpuks lepiti kokku, et kokkulepet ei ole, ollaksegi eriarvamusel ja sellest polnud midagi. See ei viinud solvumiseni. Mulle tundub, et täiskasvanutena oleme solvumise ja mullistumise maailmas, kuigi me võiks noortele eeskujuks olla.“
Seda enam hindab Karl Sakrits just noorte tegemisi, ka Jõgeval. Nii elab ta kaasa ka legendaarse kooliteatri Liblikapüüdja tegemistele. „Ma ei ole kõiki viimaste aastate tükke vaatamas käia jõudnud, aga nii palju kui võimalik, ikka käin Betti Alverile pühendatud luulepäevadel.“
Nii arvab ta, et pika traditsiooniga luulepäevadel ja Alo Mattiiseni muusikapäevadel on Jõgeval minekut küll. „Igal aastal on ju uued lapsed. Laste jaoks on see alati uus. Käisin sel aastal oma õpilastega „Tuulelastel“ ja alguses olid nad küll skeptilised, sest polnud varem festivalil käinud ega esinenud. See oli nende päris esimene avalik esinemine ja nad olid üsna hirmul. Hirm aga kadus niipea kui nad festivali melusse sattusid. Tulime Jõgevale rongiga, mis oli nende jaoks täiesti omaette elamus. Kui pärast koju sõitsime, küsisid nad, millal taas tuleme. Need festivalid elavad ja hingavad ikkagi noorte rütmis,“ oli Karl kindel.
„Soovitan kõigil ja eriti teatrisõpradel, kes muidu profiteatreid vaatamas käivad, neil festivalidel käia. Seal on fantastilisi leide ja sellieid asju, mida profiteatrid ei tee. Kooliteatri võimalused on ju ääretult piiratud ja on äge vaadata, kuidas fantaasia käivitub, kui minimaalsete vahenditega on võimalik midagi lahedat teha. Sellist festivali, kus on 20 erinevat lavastust, mis kõik on omamoodi geniaalsed, mujal ei näe.“
Kes armastab teatrit, leiab tee igaljuhul
Harrastusteatritel näeb Karl suurt rolli. „Olin isegi lapsepõlves Voorel ühes suvetükis osaline. Harrastusteatrid on olulised. Publik saalis tajub tükki kindlasti teistmoodi kui inimene, kellel on kogemus teatri tegemisega olemas. Harrastusteatrite tase on hea, seda näitavad ka suveprojektid, kus kokku saavad professionaalid ja harrastajad. Häbeneda ei tasu midagi, pigem ollakse võrdsed partnerid, kelle koostöö sujub hästi. Seal on hoopis teistsugune energia,“ nentis Karl.
Nõnda ei tasu imestada, et harrastus- ja kooliteatrid on uute näitlejate kõige kindlam kasvulava. „Olin teisest klassist kooliteatri liige ja festivalidel käisin 11 aastat. Lisaks dramatiseerisin pärast ka Liblikapüüdjatele. Väga paljusid, kes teatrikoolidest tulemas on, olen kooliteatri ajal näinud. Täiskasvanud harrastajate seast pakun, et võib tulla lavastaja kandidaate. Kui Panso ajal oli soov teatrikooli võtta võimalikult noori, keda kasvatama hakata, siis nüüd, minu enda kursuse ajalgi oli õppijate vanus 19–29. Inimesed, kes armastavad teatrit, leiavad igal juhul tee teatrisse. Nii ütles minu õpetaja Kalju Komissarov.“
Kolm aastat tagasi antud intervjuus meenutas Karl lahkunud õpetajat Kalju Komissarovit. „Küsige endalt, mis on see, mille pärast te lavale lähete. Mis on see, mis põletab rinda ja nõuab laval välja ütlemist. Kui vastus on leitud, alles siis võib tõesti lavale minna,“ meenutas Karl toona õpetaja sõnu. Lisaks karmi tõde: noori lavastajahakatisi ei vaja tegelikult mitte keegi. Nad peavad end ise vajalikuks tegema oma hea tööga.
Neid õpetussõnu peab näitleja endiselt meeles. „Eriti lavastades. Mul peab midagi ütelda olema, midagi, mis põletab rinda ja peab saama välja öeldud. Teistmoodi ei saakski seda asja teha, muidu ei oleks ju mõtet. Kui sa midagi oma tükiga öelda ei taha, siis ei taha seda ka publik vaadata,“ nentis Karl.
Samas tõdes ta, et seda tarkust, mõelda, miks midagi öelda, võiks iga päev meeles pidada. „Niisama lahmida ei ole mõtet. Kõike, mida elus teed, võiks mõtestada. See võiks olla soovitus ja mõte, mis kannab. Ehk ei pea seda igal sekundil meeles pidama, aga aeg-ajalt tasub endalt küsida, miks ma seda teen, mida ma teen.“
Karl Sakrits
Sündinud 14. detsembril 1989
Haridus:
2017 Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 11. lend näitleja ja lavastaja eriala
2009–2013 Tartu ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala
2009 Jõgeva gümnaasium
Töö:
Alates 2018 Eesti Noorsooteatri näitleja
2017–2018 Eesti Noorsooteatri muuseumi juhendaja
2011–2013 Jõgeva linnavalitsuses avalike suhete peaspetsialist
Oli 2011-2014 MTÜ Tähetund juhatuse esimees, praegu kuulub samasse organisatsiooni lihtliikmena
Lavastused Eesti Noorsooteatris
„Ahhaa, kummitab!”, 2016 (loonud ka lavastuse muusika)
Lavastused mujal
„Üksi lehekuu põues”, MTÜ TikerKultuur, 2019
