Kui vaadata tagasi Jõgeva maakonna näitemängupidustuste 21-aastasele ajaloole, siis leiab sealt ka selliseid juhtumeid, kus enamasti lustitükke vaadata saanud. Tänavused pidustused, mis leidsid aset üleeile Tabivere rahvamajas, kannatasid seevastu teatava raskemeelsuse all. Samas lõppesid pidustused helges meeleolus, sest lõppkokkuvõttes sai näha ju päris head teatrit.
Päeva vaieldamatuks tipplavastuseks kujunes Jõgeva Gümnaasiumi kooliteatri „Liblikapüüdja“ vanema trupi „Ükskord Moskvas“, mis põhineb Ivan Turgenevi jutustusel „Mumuu“. Kui omal ajal, kui „Mumuu“ koolide kohustusliku kirjanduse nimekirja kuulus, kiputi selle loo üle pigem ilkuma, siis nüüdseks on see lugu ebaadekvaatsete assotsiatsioonide taagast vabanenud ning muutunud taas üheks maailmakirjanduse nn suurtest lugudest, mis kõneleb sellest, kuidas inimene, kellel on piisavalt mõjuvõimu, võib lihtsalt oma tujudele järele andes hävitada kogu teise inimese maailma.
Proosavormis loo aitas lavastaja Lianne Saage-Vahuril dramatiseerida Liblikapüüdja vilistlane Karl Sakrits. Ka loo lavaletoomisel olid abiks mitu sama kooliteatri vilistlast.
„See oli väga hästi teatrikeelde pandud lugu,“ ütles näitemängupidustuste žürii liige, Vanemuise näitleja ja Vilde teatri lavastaja Raivo Adlas.
Viimane on aastaid tagasi saanud suure elamuse ka Peterburi teatriguru Lev Dodini „Mumuu“ lavastusest. Et selles hiilgas Mumuu rollis ehtne koer, tekkis Adlasel enne Liblikapüüdja etenduse algust küsimus, kuidas nad ikka ilma koerata hakkama saavad. Aga said. Ja suurepäraselt.
Kõnekad kujundid
Kehva näitlejat ei aitaks ka päris koer, hea näitleja suudab aga panna vaataja uskuma, et punasesse rätti mässitud kelluke ongi koer, ning panna vaataja hetkel, mil punane kompsuke kohvrisse asetatakse, tundma täpselt sedasama, mida ta tunneks, nähes, kuidas armastav peremees peab raske südamega oma koerakese uputama. Kõnekateks kujunditeks oskasid Liblikapüüdja noored mängida ka lihtsad valged kindad, lipsud, traksid ja muud pealtnäha triviaalsed rekvisiidid.
Ehkki just gümnaasiumiastme truppide osas võis rääkida ka konkurentsist, polnud žüriil, mille koosseisu peale Raivo Adlase kuulusid Eesti Harrastusteatrite Liidu tegevjuht Kristiina Oomer ja kohalik teatrihuviline Eneli Kaasik, kahtlustki, et neljast selle kategooria trupist väärib 8.-10. aprillini Rakveres toimuvale gümnaasiumiastme kooliteatrite riigifestivalile saatmist just Liblikapüüdja. Samas arvas Kristiina Oomer, et Põltsamaa kultuurikeskuse noorte näitering Viribus Unitis võiks oma improteatri võtmes eksperimenteeriva lavastusega „Teekond punkti B“ (põhineb Samuel Becketti ja Mart Kolditsa tekstidel, lavastanud Keiu Kess) osaleda Rakvere festivali n-ö off-programmis.
Omamoodi huvitavad olid ka ülejäänud kaks gümnaasiumiastme truppide lavastust, Puurmani noorte näiteringi „Ellujääjad…?“ (Jim Ashilevi teksti põhjal, lavastaja Keiu Kess) ja Jõgeva Ühisgümnaasiumi näiteringi „Bernarda Alba maja“ (Federico Garcia Lorca näidendi põhjal, lavastaja Maris Paas). Viimase puhul tekkis küll küsimus, kuivõrd see teisest ajastust ja teisest kultuuriruumist pärit tekst tänapäeva eesti vaatajat kõnetab, aga see-eest oli trupil nimiossa välja panna temperamentne ja väliselt sobiv Anastasia Andrejeva.
Natuke nalja ka
Keskastme õpilastruppe osales näitemängupidustustel vaid üks ja selleks oli Liblikapüüdja noorem, VIb klassi õpilastest koosnev näiteseltskond. Neil tuli seekord, piltlikult öeldes, ära teha kogu naljategemise töö, sest nende esitatud Urmas Lennuki „Okasroosike“ oli ainus lavatekst, mis publikule ka naermisvõimalust pakkus. Ja Liblikapüüdja „kuuendikud“, kellest enamik juba lasteaiast peale Lianne Saage-Vahuri käe all teatrit teinud, oskasid neid võimalusi omalt poolt oskuslikult võimendada. Nende puhul polnud žüriil ka kaksipidi mõtlemist — otse loomulikult esindavad 15. ja 16. aprillil Põlvas toimuval keskastme kooliteatrite festivalil Jõgevamaad just nemad.
Ka maakonna täiskasvanud teatritegijaid esindas seekord vaid üks trupp — Maarja-Magdaleena külateater. Kui senini on nad viljelnud rohkem komöödiažanri, siis seekord olid nad noore külalislavastaja, tartlanna Tess Pauskari käe all lavale toonud Gerhart Hauptmanni süngevõitu „Hannele taevamineku“. Raivo Adlase sõnul oli tänuväärt ettevõtmine juba saksa klassiku teksti lavale toomine ise: Hauptmanni pole viimasel ajal Eesti teatrites eriti mängitud. Tänuväärt oli seegi, et osi jätkus suurele seltskonnale ning et külateatri näitlejad said end proovile panna huvitavas topeltmängus: osa tegevusest toimus n-ö reaalselt, osa aga vaid peategelase kujutluses.
„See oli ausalt ja siiralt mängitud tükk,“ ütles Kristiina Oomer „Hannele taevamineku“ kohta. Riigifestivalile žürii seda aga saata ei saanud, sest tänavu täiskasvanud teatriharrastajatele riigifestivali ei toimugi.
Pühapäevase teatripäeva hindasid nii žüriiliikmed kui ka lihtsalt huvi pärast Jõgevamaa teatripäeva kaema tulnud Tartu Vilde teatri näitleja Aire Pajur huvitavaks ning seda eelkõige truppide poolt valitud materjali poolest.
„Hea meel oli selle üle, et iga trupi ja lavastuse puhul oli võimalik midagi positiivset esile tuua,“ ütles Kritiina Oomer. Aire Pajur lisas: „Mumuu“ oli täielik üllatus. Nii küpset esitust nii noortelt näitlejatelt ei eeldaks.“
Jõgevamaa näitemängupidustuste preemiad
Parim keskastme trupp — Jõgeva Gümnaasiumi kooliteatri Liblikapüüdja noorem trupp (juhendaja Lianne Saage-Vahur);
parim gümnaasiumiastme õpilastrupp — Jõgeva Gümnaasiumi kooliteatri Liblikapüüdja vanem trupp (juhendaja Lianne Saage-Vahur).
Näitlejapreemiad:
Sandra Võsaste ja Kristjan Pint (Liblikapüüdja noorem trupp);
Kertu Tutt ja Tanel Sakrits (Liblikapüüdja vanem trupp);
Lauli Otsar (Maarja-Magdaleena külateater).
i
RIINA MÄGI
