Riigikogu valimiste tulemustega on taaskord üles kerkinud soolise võrdõiguslikkuse küsimus. 20 naist 101 parlamendiliikmest pole just palju, vaid viiendik. Kõva häält võib selle viiendikuga ju teha, aga millegi suurema ärategemiseks läheks vaja ka suuremat jõudu – ilmselt kolmandikku, ehk veelgi enam.
Ja kui mõni naine ka valitsuse moodustamise käigus lisandub, on tegemist ikkagi n-ö järelnoppimisega.
i
Rohkem naisi esikümnetesse
Suurema arvu naiste saamiseks Riigikogusse on vaja, et parteinimekirjad asetaksid eelkõige esi-, aga ka teise ja kolmandasse kümnesse rohkem naiskandidaate. Paraku ei võimalda seda erakondade maskuliinne juhtkond. Ja rääkigu erakonnad õiglastest sisevalimistest ja muust, mida tahavad, fakt on, et (mees)juhtide seas peab olema piisavalt neid, kes mõistavad, et haritud ja võimekate naiste edutamine on parema poliitikategemise osa.
See on nagu igas personalivalikus – et saada töökohta, tuleb sattuda valiku hulka. Valijateks pole aga enamasti mitte abstraktsed olendid, vaid lihast ja luust inimesed – paraku enamikus mehed.
Põlistatud palgalõhe
Parlamendivalimiste käigus kerkisid üles mitmed olulised küsimused – näiteks meeste ja naiste suur palgalõhe. Kuna meile, eestlastele, meeldib igasugustes top’ides olla, siis olgu öeldud, et palgalõhe poolest oleme kindlalt negatiivselt Euroopa tipus. Meie erinevus mitmest riigist seisneb aga selles, et me laiutame käsi ja tõdeme, et selles osas jääb loota vaid jumalale endale. Kas nii peabki kestma?
On teada, et naised töötavad vähemtasustatud valdkondades – sotsiaalsfääris, hariduses, kultuuris, kus paljudel ametikohtadel saadakse Eesti keskmisest madalamat palka. Masu on möödas, nagu on meile paremerakondade poolt juba mõnda aega teatatud, seega võiks valitsus alustada n-ö puhtalt lehelt ja tõsta neis valdkondades töötavate inimeste palka. Alustuseks võiks ju teha nii, et nad saaksid tagasi sellegi väikese kuupalga ega peaks majanduskriisist väljunud riigis palgata puhkust võtma.
Jutt ei käi ministeeriumiametnike, vaid reatöötajate – lasteaednike, raamatukoguhoidjate, kultuuri- ja sotsiaaltöötajate jne palkadest. See vähendaks kahtlemata suurt palgalõhet, aga aitaks ilmselgelt kaasa ka neis valdkondades töötavate inimeste toimetuleku suurenemisele, samuti nende laste võimaluste avardumisele meie hariduslikult kihistunud ühiskonnas.
Olukord on aga selline, et oleme palgalõhe mitmete meetmetega tegelikult põlistanud, seega pidanud seda iseenesest mõistetavaks. Näiteks vanemahüvitise puhul, mida makstakse teatavasti sissetulekult. Seega, kui koju jääb isa, on vanemahüvitis suurem, kui ema, siis reeglina väiksem – ometi hoolitsetakse mõlemal juhul ju lapse eest ja tehakse seda loodetavasti ühesuguse armastuse ja hoolega. Ema hoolitsus maksab lihtsalt tulenevalt soolisest palgalõhest keskmiselt vähem. Kas nii peabki olema? Või oleks viimane aeg valitsuselt nõuda tegutsemisplaani vastuvõtmist, mille meetmed tagaksid esimeses etapis meie 30-protsendise palgalõhe vähendamist 2015. aastaks vähemalt 20 protsendile. Sarnaseid tegevusplaane on enamiku Euroopa Liidu riikide valimised olukorra muutmiseks rakendanud.
i
Kvootide positiivne mõju
i
Ja nüüd kvootidest, mis tagaksid naistele võrdsema esindatuse nii poliitikas kui ka teistes tegevusvaldkondades. Ma ei arva, et võrdseid võimalusi pakkuvad meetmed alandavad naisi, pigem alandab tänane lähenemisviis mehi. Mõistagi leiab ebaadekvaatseid arvamusi mujaltki kui vaid Eestist. Olen kuulnud mitmeid mehi ka Brüsselis arutlemas, et kvootide puhul saaksid võimu juurde ka rumalad naised. Siinkohal tuleb tõepoolest hüüda Andrus Ansipi kombel: “Tule taevas appi!” ning Ansipi kombel statistikat appi võtta ning meenutada, et näiteks 2009. a lõpetas bakalaureuseõppe 1367 meest ja 3166 naist, magistriõppes olid arvud vastavalt 716 ja 1551, doktoriõppes on naisi 60 protsenti. Nii et harime ja koolitame ja siis peame kõrgeteks ja vastutusrikasteks kohtadeks mittesobivaks? Rääkimata põhiõiguste riivest, on selline lähenemisviis ka majanduslikult ebaratsionaalne.
Nüüdisaegset lähenemist väärivad nii naised kui ka Eesti riik.
Ärge ainult öelge, et Eestis võimekaid naisi napib. Neid on ja nad on valmis ka valitsemisvastutust võtma.
Põhjamaades on kvoodid oma tulemuse andnud – on õpetanud hindama soolist võrdõiguslikkust ning muutnud ühiskonna väärtushinnanguid. Need mõlemad andsid tõuke ja täna ei vajata enam järje ajamist soolise suhte real. Mulle tundub, et ka Eestis oleks aeg tegutsema hakata, et jõuda lõpuks sellise positiivse tulemuseni. Loota aga ikka veel, 20 aastat iseseisva riigina tegutsemise järel isereguleerimisse, et küll elu ise asjad paika paneb, on aga äärmiselt naiivne. Läbi kogu meie iseseisva riigi aja on Riigikogus naisi olnud viiendiku piires. Suurenemise trendi ei olnud ka viimati. Vaatame, kui palju naisi uude valitsusse saab, 1, 2, 3…rohkem?! Pakkuge.
SIIRI OVIIR, Euroopa Parlamendi saadik, Eesti Naisliidu esinaine
