Jõgevamaal on märts tänavu tõeline teatrikuu: siinsed harrastustrupid on selle jooksul välja toonud terve rea uuslavastusi. Teatrisõpradel polnud aega ülestõusmispühigi pidada, sest Maarja-Magdaleenas tegutsev Wiera teater tõi nende ajal välja luulelavastuse “Kahe sajandi kirjad”.
Möödunud pühapäeval esietendunud “Kahe sajandi kirjades” saab teoks kujuteldav kohtumine eesti luuleklassikute Lydia Koidula, Anna Haava, Marie Underi ja Betti Alveri ning tänapäeva naisluuletajate Doris Kareva, Liisi Ojamaa, Kristiina Ehini ja Viivi Luige vahel. Nende omavaheline vestlus käib luulevormis, ent poetessid ei esita enda, vaid kellegi teise tekste. Koidula loeb näiteks Karevat ja Kareva Koidulat, Haava Ojamaad ja Ojamaa Haavat, Under Ehinit ja Ehin Underit ning Alver Luike ja Luik Alverit. See on päris keeruline kombinatsioon — justkui malemängus.
Sellise keerulise kombinatsiooniga otsustas oma harrastuslavastaja karjääri alustada Palamusel elav kunstnik ja Luua metsanduskooli õpetaja Ene Luik-Mudist. Varem on ta harrastusteatriga kokku puutunud hulgale lavastustele kunstilist kujundust luues. Nüüd tundis ta aga soovi ise lavastada. Oma mõtte otsustas ta teoks teha Wiera teatris, millega ta viimasel ajal kunstnikuna koostööd on teinud. Kui ta lavastuse väljatoomise jutuga Maarja rahvamaja juhataja ja Wiera teatri projektijuhi Tiia Pärtelpoja jutule läks, oli viimane asjaga kohe päri.
Luule lugemisest huvitatud trupp vormus osalt kohalikest, osalt Palamuse vallast pärit näitlejatest. Palamuse gümnaasiumi õpilased Ingel Liis Hedgren Haljas, Susan Kolde, Anni Zimmermann ja Greteliis Terve kehastavad Lydia Koidulat, noort Anna Haavat, Betti Alverit ja Kristiina Ehinit, Wiera teatri kogenud lavajõud Ilme Roosmäe, Vete Ansip, Heli Täpsi, Aili Jalakas ja Sirje Siimenson aga vana Anna Haavat, Marie Underit, Viivi Luike, Liisi Ojamaad ja Kristiina Ehinit.
“Kui kokku tulime, püüdsime kõigepealt üksteisega harjuda, kokku sobituda,” meenutas Heli Täpsi. “Seejärel hakkasime luuletusi lugema ja arutama, millised neist lavastusse võiksid sobida.”
Autorid valis siiski lavastaja.
“Panin kirja nende luuletajate nimed, kes esimesena meelde tulid. Ja selgus, et nad sobisidki omavahel kokku,” ütles Ene Luik-Mudist.
Külm dušš
Üksnes iseenese tarkusele algaja lavastaja tuginema ei pidanud. Eesti Harrastusteatrite Liidu mentorprogrammi raames käis talle ja näitlejatele proovide algfaasis nõu jagamas tuntud teatrimees Toomas Lõhmuste. Tema jutt mõjus lavastajale ja trupile teatud mõttes külma dušina.
“Aga see oli päris hea. Inimesed võtsid ennast rohkem kokku,” ütles Ene Luik-Mudist.
Lavastuse sisulise poolega tegelemise kõrval pingutati päris palju ka selle nimel, et luuletajad oleksid laval äratuntavad: kes sai selga Kadri Köörna õmmeldud ajastukohase kostüümi, kes pähe isikupärase paruka.
Esietenduse kutse saadeti nii Viivi Luigele, Doris Karevale, Liisi Ojamaale kui ka Kristiina Ehinile. Viimane leidis aega koos abikaasa Silver Sepa ja näitlejast sõbratari Piret Simsoniga ka kohale tulla.
“Mul on väga hea meel, et me tulime,” ütles Kristiina Ehin. “Juba sõit siia oli väga ilus ja väga tore oli eest leida mõnusa ajaloolise atmosfääriga rahvamaja.”
Nähtud lavastusest kõneldes tunnistas Ehin, et näitlejatele oli väga raske ülesanne antud: nad pidid esitama mitte selle luuletaja tekste, keda nad kehastasid, vaid mitukümmend aastat hiljem või varem elanud luuletaja omi. Nii oli neil kindlasti oma rolli väga keeruline sisse elada.
Ajapiire ületav kohtumine tänapäeva luuletajate ja mineviku luulesuuruste vahel oli Ehini meelest väga huvitav. Eriti meeldis talle Betti Alveri ja Viivi Luige kooslus. Samas oleks tema meelest võinud paremini välja tulla see, kuidas üks või teine lugeja esitatavasse teksti suhtub.
“Mina oleksin näiteks väga teada tahtnud, mida Marie Under minu luuletustest arvab,” ütles Kristiina Ehin.
Maapind ragises
Ene Luik-Mudist tunnistas, et sedalaadi mõtteid tal oli. Näiteks Koidula oleks võinud Kareva tekste lugedes üllatuda, kui palju eesti keel vahepeal arenenud on jne. Paraku ei tihanud ta lavastust oma tekstidega täiendada, sest ei pea end piisavalt heaks kirjutajaks.
Kristiina Ehini meelest peaks luulet esitama võimalikult lihtsalt. Ta usub, et luule esitamisel traagika ja sentimendiga üle pakkumine on luulele väga palju kahju teinud.
“Lootsin, et ma neid nähtusi siin ei kohta, ja kohati see lootus ka täitus,” sõnas Kristiina Ehin. Ta lisas, et ega me tegelikult täpsemalt teagi, kuidas luulet Koidula või Underi ajal esitati. Küll aga on ta Underi kohta kuulnud, et avalikult esitas ta oma luulet vaid ühel korral Estonia teatris. Ning et see ülesastumine kukkus täiega läbi.
Silver Sepp lisas et “Kahe sajandi kirjade” sugust luulelavastust ei julgeks ilmselt plaani võtta ükski riigiteater.
“Lisaks tavalisele kahele dimensioonile, kehale ja sisule, tekkisid siin veel kolmas, neljas ja viieski dimensioon,” ütles Sepp. “See, kuidas naisluuletajad üksteise tekste lugesid, oli nagu titaanide heitlus. Maapind ragises ja vaimud tõusid üles. Oli tõeline ülestõusmispüha.”
Ene Luik-Mudisti meelest on luuletekstid ülimalt oluline osa iga rahva kirjandusest ja neid tuleks tunduvalt sagedamini esitada.
“Luuletajad ütlevad sinu eest midagi ära, lahendavad mõne probleemi, mida sa ise lahendada ei oska. Meil pole olnud kuningaid ega kuningannasid. Luuletajad ongi meie kuningad ja kuningannad, aga ka meie prohvetid,” ütles Ene Luik-Mudist.
Tuleval aastal tahaks ta Wiera teatris välja tuua eesti meesluuletajate tekstidel põhineva lavastuse, ületuleval aastal, Eesti Vabariigi sajandijuubeli aastal, tuua aga nais- ja meesluuletajad laval kokku.
“Mõnusat edasiminekut teile! Selles, mida te teete, on tegelikult veel palju võimalusi peidus!” julgustas Kristiina Ehin.
Wiera teater on “Kahe sajandi kirjade” lavastamisele kaasa aitamise eest tänulik Eesti Harrastusteatrite Liidule ja mentor Toomas Lõhmustele, Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitalile ja Jõgevamaa ekspertgrupile, kohaliku omaalgatuse programmile, Tabivere vallavalitsusele ja Maarja-Magdaleena Maarahva Seltsile.
RIINA MÄGI
