Sille Annuki nimi on neile, kes Postimeest loevad, kindlasti tuttav: ta on Tartu Postimehe fotograaf. Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi ärklisaali pani Sille üles siiski hoopis teist laadi pildid, kui iga päev lehes näha saab, täites nii ühe olulise lünga fotonäituste ampluaas: ei mäletagi, millal siinkandis viimati häid lavastuslikke fotosid näha sai.
Sille Annuk on pärit Luualt ja lõpetanud Palamuse Gümnaasiumi. Fotograafiat õppis Tartu Kõrgemas Kunstikoolis. Tartu Postimehes töötab 2005. aastast alates. Palamusel näituse tegemise idee „istutas” talle pähe Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi direktor Arne Tegelmann, kellega nad paar aastat tagasi ühel üritusel trehvasid. Kergekäeliselt antud lubadust (kes see siis ikka usub, et kaks aastat nii kiiresti mööduvad!) tuli pool aastat tagasi täitma asuda.
Lihtsam oleks ehk olnud lehepildiloomingust parem osa välja sõeluda ja näituseruum nendega täita. Seda enam, et mõne pildi juurde oleks uhke sildi panna saanud, et see on võitnud preemia pressifotokonkursil. Seda teed Sille aga minna ei tahtnud, sest lehepilti tehes pole fotograaf oma valikutes päris vaba: ta peab eelkõige edastama lugejatele vajaliku info. Näitusele tahtis ta aga välja panna pildid, milles oleks rohkem teda ennast ja tema mõtteid. Õnneks oli ka kompanjon olemas, kellega selliseid pilte teha – modelliks oli nõus tulema Postimehes mõnda aega teatrikriitikuna leiba teeninud Tartu Ülikooli teatriteaduse tudeng Kadri Selge.
„Kohad, kus pildistada, mõtlesin välja mina. Aga kohapeal pakkus oma ideid välja ka Kadri,” ütles Sille.
Nii et teatud mõttes on näitusefotod Sille ja Kadri ühislooming. Rõivadki, mida Kadri piltidel kannab, pärinevad nii fotograafi kui ka modelli garderoobist. Ja näituse pealkirja — „N(m)aine ja elu“ — mõtles välja just Kadri. Pealkiri on mitmetähenduslik: see võib viidata ühest küljest sellele, et näitusepiltidel puutuvad naine ja elu kokku mõnevõrra grotesksel moel, teisalt võib sellest välja lugeda vihje, et me ei peaks oma mainest nii kramplikult kümne küünega kinni hoidma, vaid võiksime võtta elu natuke vabamalt ja lõbusamalt.
Kadri nõustuski Sille sõnul modellina mängu „täie rauaga“ kaasa tegema, oli siis fotograafi idee esmapilgul kui hull tahes. Tulemuseks on pildid, mida iseloomustama asudes tulevad miskipärast esimesena meelde igasugused peened väljamaa päritolu sõnad nagu arrogants, lohakas elegants, blaseerunud ilme, võib-olla koguni blasfeemia. Ühel pildil ulatab näiteks daam autot remontivale mehhaanikule töökojas võtmeid kätte, teisel mängib laguneva maja trepil kitarri, kolmandal vehib poti ja vahukulbiga köögis, kus süüa nagu küll eriti ei tehtaks, neljandal on luksuslikku kasukat kandes lauta lehmadele külla läinud, viiendal hõljub inglina kalmistul vanade haudade vahel. Nende piltide kohta, millel daam lõngakera ja varrastega poseerib, tahaks muidugi midagi kodukeelsemat öelda, aga ei tule jälle ühtegi sobivat sõna pähe.
Igasse fotosse ongi tegelikult kätketud mingi intriig: kas ei sobi daam oma hapra olemuse poolest keskkonda, millesse ta asetatud, või on riietus ebasobiv või kasutatud rekvisiidid ootamatud. Intriig töötab nii hästi, et hea meelega vaataks suuremat hulka sama tandemi tehtud pilte, kui näitusel väljas on. Paraku on selliste fotolavastuste tegemine keerulisem, kui pealt paistab: ideid oleks naistel veel olnud, aga kord sõitis rong ära, kord hakkas vihma sadama ja kord paistis päike täiesti valest kohast. Ka tulevikus pole Sillel plaanis sama sarja jätkata. Osalt takistab seda ka asjaolu, et modell Kadri Soome elama asus.
„Ajakirjanikust kolleeg Raimu Hanson, kes minu näitust vaatamas käis, pakkus sellest lähtuvalt välja idee teha järgmine sari naise elust Soomes,” ütles Sille. „Mõte ei olegi tegelikult väga paha.”
„N(m)aine ja elu“ on Sille Annuki esimene isikunäitus. Avatuks jääb see Palamusel 13. novembrini.
iii
RIINA MÄGI
