Anna Mägi on sündinud Venemaal, ent teisest eluaastast alates elanud Eestis. Põltsamaalanna sai temast siis, kui ta kooli läks. Põltsamaa keskkoolile järgnesid õpingud Tallinna Kergetööstuse Tehnikumis rõivaste konstruktor-tehnoloogi erialal. Õmblejana ta pärast tehnikumi kolm aastat töötaski, ent tehnikumiajal tekkinud tõmme kunsti suunas (rõivakonstruktori koolituse juurde käis nimelt korralik joonistamiskursus ja vahepeal oli Anna kunstiakadeemia ettevalmistuskursustelgi käinud) osutus tugevamaks. Neli aastat tagasi tegigi Anna kannapöörde ja läks õppima Tartu Ülikooli maaliosakonda. Kahetsemata selle juures varasemaid ?eksirännakuid? teise eluvaldkonda. Ülikooli maaliosakonda võetaksegi Anna sõnul meelsamini vastu teatava elukogemusega ja väljakujunenud maailmapildiga inimesi. Otse keskkoolipingist tulnuil pole ju tavaliselt maalimise kaudu mingit sõnumit edastada. Üksnes kujutamise pärast pole aga mõtet maalida, kui fotograafia juba leiutatud.
Tänavu kevadel said Anna ülikooliõpingud läbi. Nüüd otsustas ta ülikooliaegsed tööd kodulinna kunstipubliku ette tuua.
?Näitus aitab mul selle eluetapi enda jaoks ära lõpetada,? ütles Anna. ?Ega ma ennast näitust üles pannes tegelikult väga rahulikuna tundnud. Senini olen ma ju kodulinna kunstipubliku ees esinenud vaid üksikute kunstiseltsi grupinäitustel üleval olnud töödega, nüüd, mil isiknäitus väljas, on oodata tugevamat tagasisidet. Eriti tähtis on mulle see, mida arvavad mu töödest mu õpilased.?
Viimased kolm aastat on Anna nimelt olnud ka Põltsamaa kunstikooli õpetaja. Ja laste kõrval õpib selles koolis päris suur hulk täiskasvanud kunstiharrastajaid.
Oma sõnum
Anna maalinäituse tööd on ühest küljest tõepoolest koolitööd: kujutatud modellid on kooli palgatud ja nende poosid õppejõu Jaan Elkeni seatud. Ent samas on nendes töödes ikka ka Annat ennast.
Näiteks pildil ?Tüdruk ja MEHED? on Anna kujutanud küll noort naismodelli õppejõu seatud poosis, ent lisanud talle grupi peadeta pintsaklipslasi.
?Praegu see tüdruk veel imetleb ja usub neid, aga varsti kasvab ta suureks ja saab aru, et mehed on tegelikult peadeta,? ütleb Anna muiates.
Oma nägemuse on ta lisanud ka teistele õppejõu poolt ette antud stseenidele. Naise ja mehe, kes vanglakohtumisel telefoni kaudu vestlevad, asetas Anna hoopis eri piltidele, süvendamaks veelgi nende eraldatust. Meesmodelli, kellele õppejõud miskipärast suure teokarbi kätte andis, asetas Anna mereranda. Kokku sai natuke hemingwaylik kompositsioon mere- ja merekarbikohinat kuulatavast ja loodusega ühist keelt otsivast mehest.
Õppejõu poolt ilmselt traagilisena mõeldud figuraalne kompositsioon naise ja püstolit oimukohal hoidva mehega ei kukkunud Annal aga enda arvates välja just kuigi traagiline.
?Negatiivse emotsiooni kipun ma pigem lüürilis-kurvaks kui traagiliseks maalima. Nii et ma ise ei jäänud küll uskuma, et mees sel pildil ennast tegelikult maha laseb. Seepärast panin ma pildi nimeks ?Farss?,? ütleb Anna.
Anna maale iseloomustab hoogne pintslijoon.
?Ma olen üsna kiire, püsimatu maalija. Kaua ?nikerdades? läheb maal minu meelest tuimaks: esimeste pintslilöökide ehedus ja mõnus maalipind kaovad ära,? kommenteerib Anna. ?Maalimise teeb minu jaoks huvitavaks see, et lõpptulemust ei oska ka ma ise tööd alustades prognoosida. Ja see, mille ma pilti panna kavatsesin, ei tarvitse üldse kattuda sellega, mida vaataja seal pärast näeb.?
Tegelikult meeldibki Annale eelkõige inimest maalida, sest see teema on ammendamatu. Kui ta loodust kujutab, peavad vähemasti inimese sealviibimise jäljed näha olema. Abstraktset maali on Anna proovinud ja selle eest kiitagi saanud, aga tõmmet selle suunas ta vähemasti praegu ei tunne.
Üksi ja üheskoos
Anna graafikanäitus sai pealkirja Karl Ristikivi luulekogu ?Inimese teekond? järgi ning see kõneleb nähtavatest ja nähtamatutest jälgedest, mille inimene oma füüsilisel ja vaimsel teekonnal jätab. Linoollõigetel kujutab Anna inimest kui üksikut ajas ja ruumis rändavat teelist, kuivnõeltehnikas töödel aga kui väiksema või suurema grupi (kogukonna, rahvuse, inimkonna) osa. Linoollõikeid ei oska esiotsa linoollõigeteks pidadagi, sest tegelikult on need originaaltaieste mitu korda suurendatud koopiad.
?Sõna ?koopia? ei kõla kunsti kontekstis just hästi, ent väiksemõõduliste graafikatööde suurendatud koopiate näitamine on viimasel ajal väga levinud: see aitab lihtsalt taiese väärtused paremini esile tuua,? ütleb Anna ja tundub, et tal on õigus.
Kuivnõeltehnikas tööde juures ?paljastab? ta veel paar ?saladust?. Näiteks selle, et trükiplaadina kasutas ta mitte ?õilsat? vaske, nagu vanad meistrid, vaid ?prostat? plastmassplaati, mida nõuka-ajal vannitoa seina pandi. Samuti selle, et eri tööde juures on ta kasutanud samu trükiplaate, vahe on ainult ületrükkide arvus. Nii on saanud ühele tööle lihtsalt neli figuuri, teisele aga nagu läbilõige ühiskonnast.
Kuigi põhialana õppis Anna maali, tunduvad just tema graafikatööd eriliselt mõttetihedad ja hea kompositsiooniga.
?Kunst on kunst. See, kas ma väljendan oma ideed läbi maali, skulptuuri, graafika või hoopis installatsiooni, sõltub juba ideest,? ütleb Anna.
Tema näitusi vaadates jääb Põltsamaa linnale ühe diplomeeritud kunstniku lisandumise üle küll üksnes õnne soovida.
RIINA MÄGI
