Euroopa üks huvitavamaid mõtlejaid Timothy Garton Ash alustas aastat esseega õnnest. See võib praeguseks maailmas kuhjunud probleemide taustal tunduda irooniana, kuid seda ta pole.
2007. aasta parlamendivalimistel tuli Isamaa ja Res Publica Liit välja loosungiga “Õnn ei ole rahas”, mis mõjus šokeerivana. Ma pole kindel, kas see oli just parim viis soovitud sõnumi edasiandmiseks. See ei tähenda aga, et sõnumil midagi viga oleks.
Majanduskasvu taastamine ei vii kriisist välja
Majanduskasv võib probleemide lahendamisele küll kaasa aidata, kuid selle protsessi ja raha muutmine kõrgemaks väärtuseks viib katastroofini. 2008. aasta näitas seda maailmas ja ka Eestis piisavalt hästi. Kui omal ajal poleks majanduskasvu seatud kõrgemaks kõigist teistest eesmärkidest majanduses, kaasa arvatud eurole üleminekust, oleksime praeguseks sootuks teises olukorras.
Timothy Gorton Ash märkis oma essees tabavalt, et arusaam, nagu oleks kriisist väljatulekuks vaja taastada majanduskasv, viib vaid uute ja rängemate kriisideni. Ilmselt ei vii see meid ka praegusest kriisist välja.
Sama vähe teevad seda jutud kapitalismi lõpust ning mingid utopistlikud kommunistlikud sonimised. Küll on aga tõsi see, et kui tahame kriisist väljuda, peab 2009. aasta saama “nähtava käe aastaks”. Sest üheks peamiseks maailma kriisi paisanud veaks oligi arusaam, et nähtamatu käsi lahendab automaatselt kõik probleemid.
Otsustusvõimeline nähtav käsi
Paljudes riikides reformides tehtav viga ongi see, et nähtava käe ehk valitsuse aktiivse tööta pole nähtamatul käel keskkonda, kus toimida. Tugeva hariduspoliitikata pole meil majandust, tõhusa tervishoiupoliitikata inimesi ning tulevikku vaatava keskkonnapoliitikata tulevikku.
Miks Eesti saatus vähemalt teataval määral mõne teise maa omast erineb, tulenebki sellest, et nii aastatel 1992-1993 kui 1999-2000 väljus Eestis tollastest kriisidest tugeva ja otsustusvõimelise nähtava käe abil.
Loomulikult ei saa nähtav käsi unustada, et nähtamatu käe ehk vabalt mõtlevate ja tegutsevate inimesteta hakkab ka tema ise kärbuma ning nõrgenema.
Saagu siis 2009. aasta Eestis nähtava käe aastaks. Olgu meil, eriti aga valitsusel, julgust otsustada, südikust vajadusel vastu võtta ka ebapopulaarseid otsuseid, oskust teha vahet olulise ja ebaolulise vahel. Kaks korda oleme sellisel kombel kriisist väljunud, miks ei peaks see meil kolmandat korda õnnestuma.
Kindlasti eeldab see ka julgust tunnistada, et mingil hetkel on tehtud vigu või jäetud tegemata midagi vajalikku. Sest muidu võime tõesti jõuda olukorda, kus enne haldusreformi läbiviimist on vaja paiskuda sellisesse kriisi, mis on praeguseks tabanud meie lõunanaabrit.
iii
MART LAAR, IRL esimees
