Mu kadunud isa armastas rääkida lugusid ühest legendaarsest mehest, kes vajas nalja ja naeru nagu katoliiklane pihitooli ja kelle lobe suuvärk lubas tal igast olukorrast auga välja tulla.
Kui sõber koputas tolle mehe priskele vatsale ja küsis, et kuule, mis sul siin vaadis on, keeras vatsa omanik uudistajale selja, ajas ahtri urvi ja soovitas: “Eks nuusuta punniaugust!” Kuivõrd punniauk vaadi sisust aimu andis, selle jättis nuusutaja targu enda teada. Mingi teave ilmselt siiski saabus, sest küsimus ei kuulunud kordamisele.
Vahel kummitab vist iga inimest soov, et säherdune punniauk leiduks kaaslaste hingeski. Kui sealtkaudu liigne aur välja lasta, jääksid olemata nii mõnedki pinged ja nääklused, mis tekitavad närvesöövat olmetülisaastet. Kollane ajakirjandus muutuks siis heleroosaks nagu paradiisi päevaleht ja Võsapets hakkaks saama töötu abiraha.
Eravalduste omanikud, kes sulgenud traataiaga ning hoiatussiltidega a` la kui tuled, siis sured, juurdepääsu ka mere äärde ja jõekaldale, leiaksid pärast uhkusest mürgitatud auru väljalaskmist, et maailmas võiks olla peale omanikuõiguse ka mõistev inimlikkus.
Punniauk hinges
Punniauk hinges oleks vajalik ka selleks, et ligimese ideed ja salasepitsused juba eos ära märgata. See annaks võimaluse ennast mõne üllatava elamuse tarvis ette valmistada, et ootamatus jalust ei rabaks ja jumala poolt punniaugustatud paigale ei peaks potsatama. Siinkohal võtan endale vabaduse üht peret pisut taga rääkida. Teen seda koos süümepiinade ja kõhna lohutusega, et nood inimesed maakeelset lehte ei loe ja pöördumistele reageerivad enamasti sõnadega „što-što?”
Need igati sümpaatsed inimesed ehitasid kruntide vahele aia, lippide nägu võõbatud sidrunkollaseks ja seljatagune mürkroheliseks. Nähes, et meie ja naabrite vahele kerkib säärane privaatsust tõotav ja ümbrust ilmestav tara, pistsime rahakoti taskusse ja tõttasime läbirääkimisi pidama, et osta endale piirde täieõiguslik osalus. Kui meile edastatud sõnumi selle maa keelde ümber panime, sai selgeks, et nemad ehitasid plangu o m a maa peale ja meiepoolse võrkaia lammutamine pole lubatud.
Avaldasin küll kartust, et kahe aia vahel hakkab vohama umbrohi, aga selle vastu öeldi leiduvat abinõu. Abinõuks osutus õhuke kiht purustatud puukoort, mis ohjas orasheina ja raudnõgesed esimese kosutava vihmani. Kahe-aia-eesmärk aga, nagu ükskõik milline eesmärk, mis peaks abinõu pühendama, on ja jääb mulle selgusetuks. See on kinni paigas, kus puudub punniauk, täpselt nagu umbrohi kahe tara vahel, kuhu ei ulatu kummagi omaniku käed.
Võimalik oleks tegelda vaheltharimisega ka neutraalsel pinnal enesel, aga sellesse paarikümne sentimeetrisesse koridori pressiks ennast ainult nii kõhn inimene, kes peaks märjaks ja pestuks saamise eesmärgil duši all edasi-tagasi jooksma.
Räägi naabriga
Teine lugu pärineb vanaproualt, kes mulle helistas ja oma muret kurtis. Tema naabril, pedantsel vanapoisil, tulnud öösel keset kõige magusamaid unenägusid välkidee vallutada välksõjaga hiired, kes armastanud hetkil, mil kass kodus suletud ukse taga, sajandivanuse puumaja trepikojas pitsballi pidada. Saatus aga tahtis, et kass, kes kuulus vanaprouale, oli puhast siiami tõugu ja eaka daami ainus seltsiline, põlgas tol ööl ära tubase, pisut lehkava liivakasti ja eelistas asju ajada värskes õhus, hiljem mõtlikult ja pikkamisi oma ekskrementidele mulda peale kraapida ja täiskuu paistel näuguda.
Proua avas kiisule trepikotta viiva ukse ja et jalgade kängitsemine vanainimesel eriti käbedalt ei käinud, jõudis kass hommikuooteks mõned mürgiga paneeritud lihapalad koridorinurgast pintslisse pista. Koit oli kaugel ja kliinikud kinni, nii see kõige halvem juhtuski…
Olnuks tollel põrgunuiast naabril hinges pisukegi punniauk, pudenenuks sealt välja nii välksõja plaan kui ka ajukäärudest allapoole eksinud teadmine, et me ei ela siin maailmas üksi, vaid et olemas on elanikkond, kogukond, tutvuskond, naaberkond…
Mulle meenub hetk eelmisest suvest. Puhkasin koos sõbraga vanas talumajas. Oli imekaunis pärastlõuna, pea kohal käis pääsulend, ojapervel kudrutasid konnad ja põlispuud hällisid juulituules. Meil oli pudel head veini, aga puudus punnivinn. Hulk aega kolistasime mööda maadligi vajunud kõrvalhooneid, kuni leidsime sobiva abivahendi – arvata kümnetollise roostes naela. Kui pudel lõpuks lahti, oleks meist vahepeal nagu midagi olulist ja pöördumatut mööda libisenud. Päike oli madalamale vajunud ja varjud pikemad…
Hea oleks teada, et meie kõigi hinges leidub üks punniauk ja et seda ei pea avama mitte naela, vaid punnivinnaga, mis omanikul alati käepärast. Ideed, mis puudutavad ka teisi, on jagamiseks nagu rõõm ja armastuski. Üksinda vagu ajades oleme nagu umbrohi kahe aia vahel.
iii
URVE TINNURI
