Segadus pensionide kojukandega on toonud ilmsiks uusi õõvastavaid tõsiasju: detsembris olid tõepoolest ette antud piirarvud, kui paljudele kojukannet taotlevatele inimestele tohib alates 1. veebruarist riigi kulul pensioni või toetuse koju viia. Ametnikud pidid südame kõvaks tegema ja ülemuste näpunäidete järgi seadust rikkuma. Nii sündisidki näited elust, kus ratastoolis invaliididele vastati, et nad peaksid alates tulevast kuust mitmekümne kilomeetri kaugusele pangakontorisse või sularahaautomaadi juurde raha järele sõitma.
Absurd on, et riik võtab vastu seaduse, suutmata hiljem selle täitmist tagada. Kui on vaja kokku hoida, siis miks tehakse seda alati kõige väetimate arvelt?
Tulevikus on pensioni- ja toetusraha maksmisel õige üle minna tänapäevasele elektroonilisele pangasüsteemile, kus inimene saab kas ise või läbi volitatud isiku oma raha kätte sularahaautomaadist. Kuid seda ei saa mingil juhul teha invaliide ja väga vanu inimesi ignoreerides.
Hämamist jätkab ka Eesti Post – laupäevases Eesti Päevalehes on ära toodud, et riigifirma teenib igalt pensioni kojukandelt 15 krooni puhaskasumit. Laupäeva hommikul saadetud pressiteates lükkas postifirma selle fakti ümber, kuid tõestuseks mingeid arve ei toonud. Igal teenusel olevat oma kulude struktuur, mis olevat ettevõtte ärisaladus ja ei kuuluvat avalikustamisele.
Paraku — kuni pole tõestatud vastupidist, jääb üle uskuda, et postifirmale pidigi kasumit tooma just pensionide ja toetuste kojukanne.
Üks on selge – enne uue seaduse vastuvõtmist oleks selle üle otsustajatel tulnud konsulteerida nii nende inimestega, keda uus süsteem puudutama hakkab, kui ka omavalitsuste sotsiaaltöötajatega. Küllap omavad just need inimesed tegelikest probleemidest ning muredest kõige paremat ülevaadet ja oleksid osanud uue süsteemi käivitamiseks paremaid lahendusvariante välja pakkuda.
20. jaanuar 2009
